7.12.13

Andre Saviauk "Silmad"

Eelmisel laupäeval, kui veel ei olnud väljas lund, sai Naiivi üles uus näitus, järjekorras juba kolmas ja seekord siis talviseks hooajaks. Ajastumine oli õige, Andre positiivse meeleoluga ja soojad tööd aitavad kindlasti kaasa külmades toonides talve üle elada. 


Kes veel Andre loominguga tuttavad ei ole, soovitan minna vaatama, need kes teavad, lähevad niikuinii, avastavad aga kindlasti mõningast meelemuutust maalides.

Ise kirjeldab Andre näitust napisõnaliselt: "Kui inimene avab ühe silma, näeb ta teisi. Kui avab teise silma, näeb ta iseennast ja kui avab kolmanda, siis näeb ta kõike korraga."Mida see tähendab, peab juba ise vaatama minema, ja uskuge mind, kõik muutub selgeks.


Kujutle üks mõnus õhtu sõbralikus Naiivi seltskonnas, käes tass kuuma hõõgveini või vastavat alkoholivaba (väga head ja tervist tugevadavat) näitusekokteili, vaatamiseks mõnus näitus, väljas sajab aga laia lund. Tundub juba päris mõnus kombinatsioon, kas pole?



Viis näitusetööd on ka müügiks (letist saate täpsema info, millised need oleks) seega heitke silm peale ja kel ostuhuvi, võib kirjutada mulle helen.puistaja@gmail.com või helistada 553 7169.

Ilusat talve!

1.9.13

Ahto Eller "Vorst pudelis"

28.augustil avanes Naiivis teine 'we LOOV exhibition' - Ahto Elleri "Vorst Pudelis".

Hulga positiivset tagasiside saanud suvine näitus sai augusti viimasel nädalal lõpu ning jätab sügisnäituse koha Ahto Elleri loominguks. Ahto maalid, nagu ka suvisel näitusel olnud Edgari omad, on värvikirevad, paraja portsu abstraktsuse ja veidrusega, mille üle juurdlemiseks on kultuuribaar ehk kõige sobivam koht. Kunstnik kirjeldab töid järgnevalt: 

"Järgemööda visandatud mõttekillud tekitavad mingil hetkel diskursuse, mis nõuab aina juurde, pannes samas paika kriitilise piiri. Lõpuks saab aga domineerima hoopis intensiivne visuaal, jättes oma narratiivi kombineerimiseks õhku portsu vihjeid." 

Tartu Kõrgema Kunstikooli lõpetanud ning Ülikoolis maali magistratuuris õppiv Ahto tegeleb maalimise kõrvalt aktiivselt ka graafika, seinamaalingute ja siiditrükiga, tema tööd on osalenud mitmetel grupinäitustel ja Noore Kunsti Oksjonitel. 

Näitus jääb avatuks novembri lõpuni.

25.8.13

Delta Klassikaraadios

Kui on üks koht, mis ikka korjab vahest ka LOOV tegemistest rääkivad pressiteated üles ja meiega jutustama tuleb, siis on see Delta saade Klassikaraadios. Olen nendega viimase nelja aasta jooksul nii mõnigi kord vestelnud. Juhtus ka mõni päev tagasi siis nii, et Tartu stuudiosse mind kutsuti ja seal veidi oma tegemistest 'we LOOV art' brändiga pajatasin.

Rohkem kui korra kerkis jututeemaks ka Naiiv, kus siis 'we LOOV exhibition' ennast sisse seadnud ja ka muid üritusi tahaks seal vahest korraldada.
_______

Käime ära Tartus ning heidame pilgu sealsele kunstielule. Alates 2009. aastast tegutseb Taaralinnas bränd "we Loov art", mille alt leiab erinevat kunstilist - ehteid ja disaini, näituste, õpitubade ja suuremate ürituste korraldust. Juttu tuleb ka kunstikohvikust Naiiv, kus on avatud mitu näitust. Lähemalt räägib Helen Puistaja. (Hedvig Lätt)

Kuulad saadet siit.

19.8.13

Virr-Varri lõpetmine Naiivis

21. augustul jõuab kultuuribaaris Naiiv lõpule esimenesealne 'we LOOV exhibition', kolm kuud kestnud Edgar Tedresaare näitus "Virr-Varr". 

Kui tavaliselt toimub näituse avamine selle üles riputamisega, siis "Virr-Varri" puhul saab see hoopis tähistatud lõpetamisega. Kell 21:12 algaval üritusel saab tutvuda, vestelda ja klaasi kokku lüüa nii kunstniku, galeristi kui muude naiivikutega ning lisaks sellele näituse töid otse seinalt osta. Baarist saab aga eriti soodsalt Virr-Varr kokteili. 

“Virr-Varr” oli Edgari ja we LOOV art kolmas koostöö. Esimesed kaks näitust leidisd aset LOOV galeriis - “Süsteem Balalaika” päris galerii alguses, 2009 aasta sügisel; “Pingviin all paremas nurgas” jõudis galeriisse aga selle päris lõpuaegadel, 2011 aasta sügisel. Nimega sobivalt näeb näitusel veel viimaseid päevi mitmeid eri seeriatest töid, mis aga töötavad nii üksteise kui ruumiga ühtse tervikuna. 

Kiirendus, 2010
Nagu eelmiste näituse puhul, on ka seekord tegemist sürreaalsete töödega, milledesse võib pikemalt kaduda ja leida nii mõndagi. Kunstnik sõnul on tööd... “Läbilõiked inimese tunnetusest, meeleseisunditest, aimatava mälupildi laadse kehani. Vahest on tunne nagu pildil oleks keegi, aga siis lahkub ta sealt jättes vaid jälje.” 

Edgar Tedresaar on lõpetanud Tartu Kõrgema Kunstikooli maalingute osakonna ning õpib edasi Tartu Ülikoolis maalingute magistris. Lisaks isikunäitusele on ta tööd osalenud mitmetel grupinäitustel ja oksjonitel. "Virr-Varr" on avatud veel 24.augusti varaste hommikutundideni, ning juba 27.augustist on seinu kaunistamas uus näitus.

14.8.13

we LOOV music / Intsikurmu

Minu eksisteerimist saadab muusika, alati, või vähemalt nii palju kui võimalik. Iga ärkvel oleku hetke, mis võimaldab ise endale taustamuusika valida, siis ma seda ka teen (linnas liikudes, kodus tööd tehes, sõprade tüütamise mõttes ka külas olles). Vähemalt pool mu arvuti kõvakettast hõivab muusika, see võtab võimu telefonis ja mu suureks rõõmuks nüüd ka iPodis. 

See on põhjus, miks ma ei saa kunagi keelduda, kui tuleb taas kõne mis kutsub osalema Põlvas muusikafestivalil. Kolmel aastal oli see Uue Ajastu Festival Põlva kesklinnas, sel aastal esmakordselt Intsikurmu Muusikafestival samanimelises metskonnas.

Uuel festivalil võttis ka LOOV asja korralikumalt ette ja lasime endale kaheks päevaks püsti panna ühe toreda rohelise telgi, mille täitsime kunsti ja disainiga ning ka esinejate poolt müüki toodud plaatide ja särkidega. Telk õnnestus meil saada täiesti ideaalsesse kohta - õigele kaugusele joogi- ja söögikohtadest, hea vaatega väikesele lavale, piisavalt kaugele, et kuulda-näha esinejaid ja samas segamatult suhelda ka klientidega.



Mõlemal õhtul olime avatud kuni väikese lava viimase esinejani, mis võimaldas muuseas ka toredaid muusikalisi avastusi, mida mõtlesin ka siin jagada. Kuna juhtus taas nii, et meie telgi sisust väga pilte ei saanud, siis hoopis selline postitus, mida illustreerivad Renee Altrovi pildid festivalist (lisaks vaata Intsikurmu festi FB lehelt) ja minu kõrva enim paitanud esinejate lood.

Mina kavatsen järgmine aasta taas platsis olla, uusi muusikalisis naudinguid otsimas :)

31.7.13

Intsikurmu Festival

Minu koduses kalendris on augustikuu juba ette keeratud ja see tähendab vaid ühte: Põlvas on jälle käes festivaliaeg.

Eelmisel suvel sai täis Uue Ajastu Festivalide ring, kolme aasta sai leitud Armastuse, Rahu ja Õnne sagedused ning nüüd on aeg liikuda uutele aladele. Sel aastal on toimunud mõningad muudatused, festival on kolinud linna keskelt kohaliku Intsikurmu metsa sügavustesse.ja sellest saanud endale ka nime Intsikurmu Muusikafestival.

Olles ise Põlvas üles kasvanud, on Intskurmu mulle vägagi tuttav koht. Seal sai lapsena pikniku peetud, kehalise kasvatuse tunnis joostud ja korra ka kelguga valusalt vastu puud sõidetud. Ka vana laululava tossavaid varemeid nägin peale seda, kui ilus puitehitis kahjuks hävis. Kohalike rõõmuks aga tekkis asemele samasugune ilusa kõlaga lava, mis nüüd festivaliks ajutiselt huvitava uue ilme saab. Ehitustööd on juba käimas ja külalised on oodatud alale juba sel reedel.

Oma kohaliku LOOV müügikoha oleme ka sel aastal korralikumalt ette võtnud. Telgi avame juba reedel koos festivali väravatega kell 16:00 ja oleme avatud mõlemal päeval, kuniks jagub esinejaid ja külastajaid. Tavapäraselt on meil kaasas Lõuna-Eesti kunstnike pisemat sorti loomingut, peamiselt ehteid. Lisaks aga leiavad sel aastal meie juures endale koha ka esinejate meened: plaaid, t-särgid.


we LOOV art kunstnike hulgas 
saavad olema esindatud:

we LOOV origami / FB
Jane's Addiction / FB
Kadri kotid, ehted
Lili ehted
Trükimuuseum

*Teisi pilte vaata LOOV FB lehelt.


Esinejatest on seni lubanud plaate, raamatuid ja särke kohale tuua: Candy Empire, TarSlämm, Vaiko Eplik ja Eliit, Tenfold Rabbit ... nimekiri aga pikeneb kidlasti veel!



Näeme metsas :)



Intsikurmu muusikafestival from Kurmu on Vimeo.

3.7.13

we LOOV origamide ajalugu

Esimesed kured. Ainer Hanni pilt. 2010
Täna on üks oluline päev 'we LOOV origami' ajaloos ja seepärast võtsin selle hetke, või pigem mitu hetke, et panna kirja origamiehete senine lugu. Miks just täna selline päev, see selgub lõpus. Jälgides mingeid kindlasti olemas olevaid kirjatüki reeglit, mille kohaselt lugejad ikka oleks sunnitud kogu eelneva jandi ka läbi lugema, et tuumani jõuda.

Seega alustagem algusest. Kui nüüd väga kaugele uidata, siis päris alguses on LOOV galerii tegemise lugu. Origamide alguslugu peitub aga kuskil 2010 aasta talve lõpuosas. See oli nimelt aeg, kui ma üritasin mulle veel ikka väga uut näituste korraldamise ja kava tegemise asja endale selgeks teha. Sealt tuli ka vastu esimene ära jäänud näitus ja kiire vajadus midagi asemele improviseerida.
Plakat: ilmselgelt.com

Mõnda aega enne seda olin ma aga mingil seletamatul (ehk siis minu jaoks tavapärasel) põhjusel kodus võtnud neli tundi oma elust ja sisustanud selle origami Yoda (minu oma päris selline küll ei tulnud paraku) tegemisega (kui te ei tea, kes see on, siis häbi häbi).

Ehk siis oli kuskilt tekkinud mul huvi origami vastu ja olin lugenud lugu Sadako Sasaki'st ja tema tuhande origamikure voltimise üritusest. See oli vägagi südant soojendav ja tekitas mõtte teha üleskutse tartlastele tulla koos kurgesid voltima, need esmalt galeriisse riputada ning hiljem Loomemajanduskeskuse taha puu otsa.
 
Mõeldud, tehtud. Aeg planeeritud, Valteril plakat kujundatud. Paberid hangitud ja endale kure voltimine kivikindlalt selgeks tehtud. Nii ma siis 29.märtsil 2010 galeriisse jõudes maha istusin ja voltima hakkasin, et esimesed paar kurge alustuseks üles riputada. Iga päev käis mõni huviline abiks mul ja iga õhtu sai kurgede arv kirja pandud. Täpsem dokumentatsioon on muidugi siinses blogis ka saadaval 'Kured' sildi all.

1000 origamikurge LOOV galeriis
Jäädvustas Valter.
Mis kõik vahepeal toimus, ei hakka ma ümber kirjutama, saate lugeda vanadest postitustest. Kuskil selle näituse vahepeal tegime aga koos Piretiga ühe hiiglasliku kure, mis pani omakorda mõtlema, et teeks ka pisikesi, paneks konksud otsa ja puha. Nii saigi, ostsin vajalikud vidinad ja tegin kõige esimesed origamiehted, mis algul vaid sõpradele jagamiseks olid mõeldud (Piret ka kõige esimesed pruunikast paberist kured endale sai), kiirelt aga populaarseks osutusid ja galeriis endale müügikoha leidsid.

Piret, Helen ja hiigeorigami.
Sel hetkel alustades, ei arvanud ma, et rohkem kui kolm aastat hiljem ikka veel regulaarselt suuremat sorti voltimisega tegelen. Nii aga on, ja just sel aastal on ehted enneolematult populaarseks muutunud. Mai kuus näiteks müüdi Tallinna erinevates poodides kokku üle 50 paari ehteid, ainuüksi selle aasta numbri sees olen ligi 400 paari voltinud. Ei möödu ühtegi töölt vaba päeva, kui ma kas ei voldi, laki või konkse pane väikesetele paberjubinatele. Jonnin küll regulaarselt kõikidele kes kuulama satuvad, et selg on valus, näpud paistes ja mida kõike veel, aga tunnistama peab, et mulle tegelikult meeldib see mida teen. Õigemini meeldib mulle see, et need mu seljavalu tekitajad teistele rõõmu teevad. Sellepärast käin ka ikka vahest üritustel müümas, et seda otse näha.

Nüüd aga siis tuumani, miks just täna selline tähtis päev. Nimelt, pamparapam, trummipõrin .... Täna panin posti kõige esimese karbitäie origamisid, mis lähevad müüki väljaspool Eestit, seda nimelt Saksamaal, Kölnis.
 
Selle asjaga olid lood nii, et üks Kölnis Postkaretnladeni nimelises poes töötav Eesti neiu ostis viimati kodu külastades endale origamid ning tema ülemus sattus neist nii vaimustusse, et tellis minult kohe poodi müüki pea 40 ehet. Kusjuures mainima peab seda, et ma olen reklaami ja promo osas olnud vägagi laisk ning olgem ausad, kui oleks juba varem pingutanud, siis oleks ehted ehk juba ammu vällamaal ka. Nüüd aga esimene tõuge antud ja ehk jõuavad veel kuhugi. Sealjuures muidugi on piiranguks minu puht füüsiline võime ehteid teha. Eks on jõudnud aeg endale odavat tööjõudu hakata hankima.

Kõige esimene jäädvustus Valteri poolt. 2010.
... ja viimaks päris fotoshoot Mari Jäneselt. 2013.
Nii siis läks ka, et tänu sellele tellimusele sai tehtud 'we LOOV origami' inglise keelne blogi ja ka lõpuks päris korralikud sildid trükitud. Kujundas nagu ikka Valter Jakovski - ilmselgelt.com.

Pakikene peaks jõudma Kölni ilmselt järgmise nädala alguses, ning siis saan öelda, et ehteid on müügil tartus, Tallinnas ja Kölnis (Breite Strasse 93, kui tahta täpsem olla). Kas pole mitte nunnu?

Siinkohal tahaks hirmsasti veel tagasisidet origamiehete omanikelt. Kust te saite nad? Mis reaktisoone on tekitanud? Kuidas vastu pidanud? jne ... olen igasuguse tagasiside üle väga tänulik.


29.6.13

Origamide oma blogi


Et ka kohalikust riigist väljaspool olevad origami sõbrad aru saaks, mis toimub, siis sai 'we LOOV origami' endale lõpuks päris oma eraldi blogi.

Selle jaoks alustasin sõprussuhet Tumbler'iga, vaatab mis sellest välja tuleb, aga igal juhul, minge heitke pilk peale - weloovorigami.tumblr.com

*Mis mind lõpuks tegudele ajendas, sellest aga juba varsti, kui üks tegu on tehtud ja on millest kirjutada.

9.6.13

"Virr-Varr" Naiivis

foto: Kristjan Teedema (Postimees)
Väidetavalt on kolm kohtuseadus ja igasugused asjad kipuvad tulema kolme kaupa. Nii on ka lood LOOV näitustega nähtavasti. Nimelt oleme nüüd omadega, peale algust LOOV galeriis ja vahepalasid Telliskivi Loomelinnakus, jõudnud kolmandasse näituste korraldamise kohta. Selleks on Tartus äsja, oh üllatust – kolme toreda sõbra poolt avatud kultuuribaar Naiiv

Naiiv asub Vallikraavi tänaval ning on Tartus tavapäraseks saanud pisikeste baaride kõrval lausa hiiglaslik, lisaks suurele siseruumile, on võimalus istuda ka terassil, nautides rohelust ja linnulaulu. 

Sees istujate visuaalseks naudinguks sai aga kohale toodud Edgar Tedresaare tööd, mis sealsetele punasest tellistest seintele istuvad nagu valatud. Näituse “Virr-Varr” puhul on tegemist otseloomulikult Edgari kolmanda näitusega LOOV galeriis – näitusekohas. Esimene neist - “Süsteem Balalaika” leidis aset päris galerii alguses, 2009 aasta sügisel. Järgmine, nimega “Pingviin all paremas nurgas” jõudis galeriisse aga selle päris lõpuaegadel, 2011 aasta sügisel. 

Nimega sobivalt näeb näitusel mitmeid eri seeriatest töid, mis aga töötavad nii üksteise kui ruumiga ühtse tervikuna. Nagu eelmiste näituse puhul, on ka seekord tegemist võrdlemisi sürreaalsete töödega, milledesse võib pikemalt kaduda ja leida nii mõndagi. Kunstnik sõnul on tööd... 

“Läbilõiked inimese tunnetusest, meeleseisunditest, aimatava mälupildi laadse kehani. Vahest on tunne nagu pildil oleks keegi, aga siis lahkub ta sealt jättes vaid jälje.” 



Edgar Tedresaar on lõpetanud Tartu Kõrgema Kunstikooli maalingute osakonna ning õpib edasi Tartu Ülikoolis. Lisaks isikunäitusele on ta tööd  osalenud mitmetel grupinäitustel ja oksjonitel.

Näitused saavad Naiivis olema vahetuvad. Edgari loomingut on külastajatel võimalus nautida (ja ka endale soetada, huvi korral kirjuta: helen.puistaja@gmail.com) vähemalt kolm kuud, seda luban. Mis aga saab edasi, seda juba siis kui aeg selleks õige.

27.5.13

Origamidest, kirsiõitest ja ühendatud inimestest

Kuna järgnev jutt on tihedalt seotud eelnevas postituses teemaks olnud The Unified Field nime kandva projektiga, siis kui Sa ei ole seda veel lugenud, loe. Siis jätkame ...

Nagu mainitud, on Unified Field lõhestunud isiksus, ta on projekt ühendamkas inimesi, ideid, oskusi ja emotsioone. Alguse sai aga ehtekollektsiooniga, mis seega sama nime kannab. Nagu te ilmselt olete tähele pannud, on mul ka teine ehtekollektsioon nimega 'we LOOV origami', mis palju vanem. Juba pea kolm aastat on minu sõrmede vahelt pääsenud maailma pisikesed origamikured, -merihobud, -lennukid, -jänesed ... Sama kaua on need tegelased aga ka oodanud, et neist ometi keegi teeks korralikud pildid, soovitatavalt neile loomulikus olekus - ilustae neiude kõrvade küljes rippuvatena.

Siit tuleb mängu UF. Kui ühe asjaga kaua tegelda, siis ikka uudsus veidi kaob ja aktiivsus väheneb, nagu ka näha siinse blogi viimase aja vaiksest olekust (enne UF aktiivsust). Uus projekt aga pani mind taas tegutsema ja andis uue energia ka vanadele tegemistele. Seepärast otsustasin need kaks asja ühendada ning The Unified Field projekti raames korraldada origamide jäädvustamine.

Niisiis järgneb lugu sellest, kuidas sündisid sellised pildid.

*Rohkem pilte FB albumis.

Mõte teha ka origamidest pilte langes juba esimese UF pildistamise päeva lõpus, ehk siis 18.aprillil. Muidugi oli peale seda aga meeetult palju muud teha, ning korraldamine lükkus aga edasi. Kuna juba alguses oli teada, et see võiks toimuda õitsevate kirsside vahel, siis oli ajastumine muidugi oluliseks teemaks.

Kui ühel päeval sõbranna aga ütles, et tal maal kirsid õitsevad, oli aga paanika lahti (mitte, et see õitsemine otseselt uudis oleks olnud). Järgnes, nagu ikka, kui on häda, ülekutse FaceBookis. Sellele reageeris Mari, kes oli nõus tulema pildistama ning kes enale ja ka mulle sobivalt pakkus pildistamise kuupäevaks 18.mai (täitsa kogematta täpselt kuu peale esimest pildistamist). Juba esimsesl korral meiki teinud Kaari oli taas nõus tulema meikima ja ka modelliks olema. Teise modelli leidmiseks võtsin oma FB sõbralisti ette ja leidsin sealt Edi, kes samuti nõus oli laupäeva hommikul ennast varakult üles ajama ja enne maale mienkut korraks meile poseerima. Eelmisel korral kaasas olnud Maarja ja Uku tulid ka täitsa vabatahtlikult peegeldit hoidma, ehteid kohendama, kirsiõisi raputama (Maarja: "Best job ever") jne. Kuna Maarjal ka fotokas kaasas oli, siis võtsin ise sujuvalt dokumentaalfotograafi ameti käsile. 

Teine lugu oli aga kirsipuudega. Minu suured lootused olid botaanikaaial, kus aga tiir peale tehes selgus, et midagi väga lillelist ei ole mitte. Teel sinna aga jäi mul pilk ühele eramaja aiale, kus nii kirsid kui õunapuud täies ilus õitsesid. Mis seal siis ikka, astusime aeda sisse, lasime uksekella, vastas üks sõbralik härra, kes meild lahkelt aeda lubas. Nii lihtne see ongi, tuleb silmad lahti hoida ning viisakalt küsida.

Seega sai vaid paari päevase ettevalmistusega inimesed kohale ja valmis, koht improviseeritud ja pildid tehtud. Sai jäädvustatud üks seni kuumemaid päevi ja ääretult ilus kevadine aeg, vähemalt sama ilusad inimesed ning vastav meeleolu. Mulle tulemus meeldib, loodan, et teile ka.



Ehted: Helen Puistaja
Fotod: Mari Jänes
Meik: Kaari Reimand
Modellid: Edi ja Kaari
Abikäed: Maarja ja Uku


Ülejäänud pildistamise päeva dokumenteerivad jäädvustused leiab Unified Fieldi FB albumist.


'we LOOV origami' ehteid saab hetkel soetada: Tartust Disainimajast (Kalevi 17), Värskast Armunud Kunstniku käsitööpoest (Pikk 1), Tallinnast Tali poest (Voorimehe 4), Les Petites Disaini- ja Moebutiikidest (Müürivahe 28 ja Telliskivi 60A) ning Oma Asi poest (Saiakang 4).

9.5.13

The Unified Field

Lubasin nädala alguses FaceBookis suure suuga blogisse üht postitust, mis seletab pikamalt lahti seal reklaamitud 'we LOOV art' projektist eraldunud 'The Unified Field' projekti/ehtekollektsiooni. Peab küll mainima, et aeg on minu käest see nädal küll kuhugi jubeda kiirusega minema jooksnud, peamiselt sinna laupäevase disainituru suunas, kuid lootust on ja lubadusi ma pean. Seega üks lühike kokkuvõte, miks just The Unified Field.


Ma ei hakka siinkohal selgitama, kust sai alguse kogu idee, kui suureks ettevõtmiseks see pisike projekt kujunes, ega seda, milleks suureks ta veel saada tahab. Sellest kõigest saate varsti-varsti lugeda juba erinevates nii interneti- kui paberväljaannetes. Küll ma teid siis õiges suunas viitan ka.

Selle blogi avarusi kasutaks ma hoopis selgitamaks, miks ei ole selle asja nimi 'we LOOV design', 'we LOOV jewelry' vmt. Kui ma 2009 aastal lõin ettevõtte, et hakata pidama sel hetkel veel nimetut galeriid, siis murdsin ma oma pead kõvasti sobiva firma nime leidmisega, seda, kuna teadsin, et ega ma ilmselt selle ühe tegevusega piirdu ja ei taha panna nime, mis vaid ühe märgi taga seisaks. Seega nimeks sai ilmselt piisavalt mitte kellelelgi midagi ütlevalt OÜ Elele Manu. 

Kui aga LOOV endale eluvaimu sisse sai (ehk siis nime), siis sobis see hästi, sobib ka siiani, sobib kõikide nende tegevustega mida ma selle nime all teen. Ma teen kõiki neid näituseid, projekte, üritusi jne aga ühe oma poolega, teen teiste jaoks ja suures osas, olgem ausad, heategevusena. Vaikselt hakkas aga kuskilt karjuma üks teine mina, see viimase nelja ettevõtte tegutsemise aasta jooksul vaikselt omas nurgas arenenud mina, kes tahtis ka lõpuks välja murda.

Foto: Ainer Hanni
See mina ei ole eriline klassikalise kunsti armastaja, küll aga austab abstraktset ja veidi kubismi. See mina on ehk veidi isekam, kui see lõpututes miinustes näitustekorraldaja. Samas armastab ikka asju, üritusi ja inimesi korraldada. Kokku viia, rõõmu valmistada. Märksõna - ühendada. See kandus üle asjadele - ehete osadele. Kandus üle nimeks. Sai inspiratsiooni muusikast, moest, relatiivsus-teooriast ... ja iseendast.

Kokku tulid mõte, tulid ehted, tulid inimesed. Tegid koos midagi toredat said ühendatud, oli üks ääretult tore pildistamise päev. Tekkis uus 'meie'. Siines blogis tihti mainitud 'meie' kṍrvale. Tekkisid 'The Unified People' - (päripäeva kella 12-st) Helen, Iiris, Mia, Hanna, Kudrun, Ainer, Uku, Kaari ja Maarja.

See on üks suur ilus mõte, mis sai väljendatud ehk veidi liialt luuleliselt, kuid see vist oligi enam emotsioonipostitus. Las ta siis selliseks jääb, ilma toimetamiseta.

Kui küsimusi, küsige. Laivis saab seda teha juba see laupäeva, Tartu Loomemajanduskeskuse (LOOV lapsepõlvekodu) juures toimuval Kunsti- ja Disainiturul (kell 11-16). Muidu saate varsti rohkem lugeda, nagu juba mainitud. Kuni sinnani võite vaadata ja ise kujundada arvamust.


Fotod: Hanna Odras

FaceBookis näeb rohkem pilte ja näeb ka telgitagustest jäädvutusi. Iga fänni eest panen ühe dokumentaalipidi juurde ... ja uskuge mind, neil on küllaga.

3.5.13

Täika ja turg

Kallid LOOV fännid, kes te mind kaua pole näinud ja kindlasti igatsenud (keegi peab ju ennast meelitama ka), siis nüüd saab mind ja muidugi LOOV origamisi näha kohe kahel järjestikusel laupäeval, samal ajal, samas kohas - Loomemajanduskeskuses.

   


Esmalt juba homme, 4.mail kell 12-16 ja seda Müürilille täikal, kus olen väljas (hetkeseisuga) 40 paari origamidega ning lisaks, täikale siiski omaselt, lahedate riietega, mis minu (ja paari sõbra) riidekapis kahjuks on jäänud ülearusteks, loodetavasti leiavad aga uued toredad omanikud.

Tegemist on selle aasta esimese õues toimuva üritusega, ilm ennustab olla ilus ja kohal saab olema kindlasti väga palju lahedaid müüjaid koos oma ainulaadsete riiete, vinüülide, raamatute ja ka igasuguse isetehtud kraamiga. Minu kohver on pakitud ja näeme juba homme. 


Järgmisel laupäeval, 11.mail kell 11-16 leiab aga aset Disainimaja korraldatud Kunsti- ja Disainiturg, kust siis vastupidiselt täikale, leiab ikka vaid ise loodud kunsti ja disaini. Sinna tulen samuti origamidega, lisaks aga ka esmakordselt oma uue projektiga, mis on vaikselt eraldunud LOOV brändi küljest.

Tegu on ühe suurema projektimõtte esimese viljaga, milleks metallehete kollektsioon nimega 'The Unified Field'. See asi saab siin uuel nädalal endale eraldi postituse ka, esimesi pilte ja mõtteid saab aga Unified Field FaceBooki lehelt lugeda-vaadata. 

1.5.13

Hinna kujundamisest


Mõnda aega tagasi küsisin ühest poest, kas võiks neile taas oma origami ehteid müüki saata. vastuseks oli 'jaa', kuna nad viimati läksid hästi, aga omahinda võiks ma langetada, kuna koos nende juurdehindluse ja käibemaksuga läheb hind ehk liiga suureks. 

See pani mind alguses mõtlema, et äkki peakski siis, võibolla olen ülehinnanud oma asjad. Mõne aja pärast tuli mul aga mõistus tagasi ja saatsin müüki vana hinnaga. Oma tööd ja vaeva, tundsin ma, ei tohi alahinnata (eelkõige arvestades viimase aja nõudlust), samas aga otsustasin teha üle pika aja korralik hinna kalkulatsioon ehetele.

Kuna ma arvan, et neid hindade määramisega hädas olevaid kunstnike/disainereid on veel, siis jagan oma tulemusi ka laia maailmaga, äkki on kellelgi kasu. Targemad majanduse jmt inimesed võibolla ei peaks seda väga mõistlikuks, aga ma arvan, et mul ei tohiks olla midagi varjata ning üldiselt innustaks ma ka teisi tegema endale selgeks kust tulevad oma toote hinnad ja selgitama seda ka kliendile.

Ostjatele aga soovitaks ma disaini- jm kraami turgudel, kui hind jääb arusaamatuks, selle põhjust müüjalt küsida, mitte lihtsalt torisedes minema kõndida. Suure tõenäosusega on selleks hea põhjus ja hind ei ole kuskilt laest võetud puhtalt sellepärast, et tegija tahaks võimalikult palju raha kokku ajada.

Olen ise üritistel müües kuulnud, kui ka minu lauast mööda minejad podisevad, et jube kallid on. Põhimõtteliselt öeldes, et mis mul küll arus on. Teised aga mõistavad kohe ja hindavad töömahtu. Tänud neile ja ülejäänutele siis väike pilguheit hinnakujundusele.

---------


Võtsin siis mõnda aega tagasi vastu otsuse teha 60 paari kõrvarõngaid (jäneseid ja kurgesid pooleks), st 120 väikest voltimist. Kirjutasin täpselt üles kui palju aega mul ühe või teise töö sammu jaoks kulus ja üritan kalkuleerida ka enam-vähem materjalikulu. Lisaks aga on veel mitmeid kulutusi, millele võibolla kohe ei tulekski. Arusaadavalt käib ehete juurde ka silt, see aga sai kunagi kujundatud ja logo sellel on ajaga ka omandanud väärtuse. Poodidesse saatmiskes pean ehted pakkima karpi, nende saatmise eest maksma postikulu. Kulub aega ja vahendeid siltide lõikumiseks, poodidega suhtlemiseks, saatelehe koostamiseks, paki posti viimiseks.

Ise disainiturule müüma minnes peab ennast kohale transportima, võibolla ka laua eest maksma, arvestama ajakuku seal olles, ennast uuesti kokku pakkides ja tagasi koju transportimiseks.

Kuna jutt on juba pikale veninud, siis nüüd võimalikult arusaadavalt ja lühidalt minu kalkulatsioonid.

-----

Esimeseks sammuks oli paberite mõõtmine, lõikumine - 120 tk - 2 tundi.
Teiseks sammuks voltimine, millele kulus 6 tundi.
Kolmas samm on lakkimine, kuna kuju peab saama igalt küljelt korralikult kaetud, siis on vaja alustuseks kõigile kahte laki kihti, mis võttis aega 6 tundi. Igat origamit ühe kaupa kontrollides saavad nõrgaks jäänud kohad veel kolmanda lakkimise, milleks kulus 2 tundi. 
Kuna kõiki neid samme ei saa järjest teha, sest lakk peab vahepeal kuivama, siis arvestan kõigele eelnevale juurde veel ühe töötunni lisatöödeks - asjade valmis panekuks, kokku pakkimiseks, pintslite ja topside puhastamiseks ning koristamiseks. 
Seega selleks, et oleks üldse midagi koksu otsa panna, on ajakulu olnud kokku 17 tundi.

Järgmine etapp on siis päris eheteks tegemine, ehk metallosade (pulkade, rõngaste ja konksude) külge panek. Keskmiselt saan tunnis valmis 10 paari ja ajakulu seega 60 paari puhul 6 tundi.
Kui konksud külge pandud, peab veel mõnedele tilga lakki panema ja kõik korralikult üle kontrollima, seega veel 2 tundi tööd. Kuna alati läheb mõni ka praagiks, siis (lihtsama arvutamise jaoks) peab mõned juurde tegema ja lisandub 2 töötundi. Kokku 10 tundi.

Viimase liigutusena tuleb ehted riputada siltide külge. Lõikumisega koos kulus selleks 2 tundi. Lisan ka kohe siin tunni materjalide, siltide jm taolise eri kohtadest kokku ostmisele. Kokku 3 tundi.

Ajakulu seega kokku 30 tundi. Ühe paari ajakulu on siis 30h / 60tk = 30 min

----

Nüüd aga materjalide juurde. Paberit, tõsi küll, kulub nõnda pisikestele ehetele väga vähe, küll aga ei saa spetsiifilise suuruse tõttu tervet lehte tavaliselt kõige optimaalsemalt kasutatud ja igasugune paber ei sobi üldse mitte. Lisaks kulub lakki ja pintsleid. Koos siltide paberi ja prindiga arvestasin seekord paberi ja laki (seekord kasutasin odavamat viimistlusmaterjali) kuluks 10€.

Metallosi ei ole samuti väga lihtne kalkuleerida, igaüks on eri hinnaga, osad on juba olemas, osad ostan juurde ja neid jääb järgmiseks korraks. Kokku sain aga seekord umbes 14€.

Kokku materjalikulu 24€. Ühe paari materjalikulu on 24€ / 60tk = 40 senti

------

Seega tuleb reaalne ühe paari välja käidud kulu tõesti vaid 40 senti ja ühe paari ajakulu 30 minutit. Poodidesse saadan ma ehteid tavaliselt umbes 20 paari kaupa, SmartPost tahab selle eest 2.79€, veidi pakendit juurde, ümardame saatmise 3€ peale kulu. 15 senti paaril taas juures ja materjal 55 senti

Kui müüki annan ehtepaari nt 5€ eest, siis 5€ - 0.55€ = 4.45€ poole tunni töö eest. Tund seega 8.90€. Kõlab küll päris hästi. Arvestades aga sellega, et lisaks kulub aega ja vahendeid reklaamile, asjaajamistele, saatelehtede tegemisele, aasta lõpus aastaaruande koostamisele (kuna pole selleks küllalt tark, siis tähendab see ka ümmarguselt 100€ raamatupidajale), maksudele jne jne, siis ei olegi enam väga midagi järgi. Lisaks arvan ma, et aja jooksul on need väikesed tegelased saanud ka küllalt tuntust, et neil võiks olla ka mõningane brändi väärtus.

-------

Kui ise laadale lähen, siis lisandub ettearvamatule müügile Põlva-Tartu-Põlva bussisõit ümmarguselt 7€ ja nt Müürilille täika puhul kohamaks 5€, seega kulu kokku 12€, lisaks ajakulu kodust lahkumise hetkest naasemiseni kui nt otse minna ja tulla - 8 tundi. Vahepeal tahaks üritustel muidugi ka süüa-juua. Müük võib muidugi vabalt ka null olla kogu selle asjatamise lõpuks.

Lõpetuseks võib siis öelda, et 60 paari valmistamiseks (koos materjalide hankimise ja mõningase enesemotivatsiooniga) kulub nädal aega tööd, selle eest tasu laekub aga mitme kuu peale jaotatuna eri poodidest ja isiklikust müügist.

Nüüd on, peale seda pikka teksti, teie otsustada, kas olen ennast ja oma loomingut üle hinnanud või mitte ning väga hea meelega ootan tagasisidet, nii positiivset kui negatiivset.

13.3.13

Talgikivi õhtu

See oli juba tükk aega tagasi, ühel võrdlemisi külmal veebruari õhtul, kui võtsin ette teekonna Veriora Noortekeskusesse, et sealsete lastele ja ka täiskasvanutele lõbutsemiseks üka karbitäis talgikivi viia.

Peab tõdema, et polnud kõvasti üle aasta seda töötuba läbi viinud ja oli tore meenutus. Osalejate tegevus aga on igas vanusegrupis ja kohas sarnane. On need, kes paari liivapaberi tõmbega saavad valmis, sest just abstraktne kujund peabki jääma, teised aga nokitsevad tunde ja saavad just sellise tulemuse, nagu tahtsid. 

Igaljuhul oli kõikidel tore õhtu minul hea harjutus, kas nö rattasõit on veel meeles. Ja on küll, teinekordki.