20.4.16

Naiivsuse lõpp

Tere hommikust! Ärkasin just talveunest, või õigemini talvisest vaikimisest, sest ärksat tegevust on olnud juba mõnda aega küllaga. Seda lausa nii mitmel rindel et ei tea kust alustada informeerimist. Kuskilt aga peab ja seega võtan teema, mis kõige kaugemalt kunagi alanud. Nimelt näitused.

See oli 8.august 2009 kui avasin esimese päris ametliku näituse LOOV galeriis. Sellele eelnes tegelikult veel üks mitte nii ametlik, aga vähemalt sama tähtis kui kõik teised, kui mitte isegi tsuti tähtsam, kuna autoriks oli siiski hea sõber ja 'naabripoiss'. 

Kuna mulle numbrid väga meeldivad, siis kasutan ära ka veelkord võimaluse mainida, et kokku sai LOOV galeriis 50 näitust tehtud, kui nüüd veel liita sinna see esimene mitte ametlik, Telliskivi Loomelinnaku viis, hiljuti Saksamaal korraldatud kaks ja Naiivi 11, saab ilusa 69 kokku. Mõtlesin mina siis, et esialgu aitab. 

Nagu juba korra kuskil mainitud, on hetkel Naiivis käiv näitus mõneks ajaks minu viimane ja seega võtaks selle hetke, et meenutada ilusat koostööd Naiivikatega. 

Mäletan ühte õhtut aastal 2012, oli see vist Suudlevates Tudengites, kus mõned praegustest Naiivi omanikest jube asjalikult põrandat uurisid ja midagi maru asjalikult arutlesid. Diskussiooni teemaks oli nende tulevase baari põrandakate. Ma kategoriseerisin selle joobes jaburuste alla, kuid mõned kuud hiljem sain teada, et plaan on paigas ja tulebki baar. Posid panid pead kokku ja hakkasid tegutsema. Kunst ja kultuur oli neile südamelähedane ning kuna ühe omaniku, Silveriga olin juba galerii aegadel esmakordselt Loomemajanduskeskuses tuttavaks saanud, siis teadis tema ka minu poole pöörduda mõttega, et teeks koos mõne näituse. 

Seega siis jälle oma kontaktiraamatult tolmu pühkisin ja kunstnikega ühendust võtsin ja 2013 suvel esimese näitusena avamiseks Edgar Tedresaare “Virr-Varr” seina sai. Osutus kõige õigemaks valikuks, sobis punaste kiviseinte ja kogu avamise segadusega suurepäraselt. Järgneva kahe aasta jooksul järgnesid näitused Ahto Elleri, Andre Saviaugu, Katre Salu, Helmi Arraku, Lee Baumi, Katrina Kolki, Annika Murovi, Liis Kogeri ja Delegatsioon K näitused.

Igaüks omamoodi eriline ja kohati üllatavalt hästi Naiivi sobiv. Kõik nad andsid kohale oma meeleolu ja hinge ning riputamised, avamised ja maha võtmised on minu jaoks suurepäraste mälestuste keskmes. Heas seltskonnas sai veedetud mõnusid päevi otsides õiget tööde paigutust ja leides liialt pudedaid või läbitungimatult tugevaid kohti tellisseinas.


Kõik näitused said aga vaatamata pidevalt puuduvatele kruvidele ja suuremat sorti improvisatsioonile, rõõmsalt naiivse energiaga, alati seina. Meenutan neid riputuspäevi alati ülima rõõmuga. Vahepeal on aga elu nii palju muud ette visanud, et on aeg teha väike paus näitustele. 

Seega jääb weLOOvexhibition @ Naiiv näitusteseeriat lõpetama müra2000 näitus, mis on mitut moodi eriliseks osutunud. Miks näitus ise mulle oluline, saab lugeda eelnevas postituses. LOOV galerii näituste ajalukku läheb ta aga esimese näitusena, kus on toimunud vargus … vabandust, kaks vargust. Jah, viimane näitus on osutunud nii ägedaks, et mõned vaatajad ei suutnud jätta mälestust endale kaasa võtmata. 

Esimene töö oli näituselt läinud juba teiseks päevaks, mõned päevad hiljem kadus veel üks. Kõik see tekitas nii mõnedki mitmetasandilised mõtte kunsti väärtusest ja väärtustamisest. Müra2000 on tänavakunstnik, tema töid saab näha päris mitmes kohas Tarus. Kas Naiivist kaasa viinud tegelasel oli juba ammu suur kirg müra2000 töö endale saada? Oli see hetke emotsioon? Kas tänavakunsti stiilis töö kõnetab rohkem vaatajat? Kas selle emotsionaalne väärtus on kuidagi teistsugune? On see kunstnikule kompliment? Arutasime, tulemusele väga ei jõudnud.

Kui näed aga ühte kollast väikest koppa kellegi seinal ilutsemas, siis küsi talt, kust ta selle sai igaks juhuks.

Igal juhul aga sellise noodiga see näituste seeria Naiivis lõppeb ja eks näis kus, kuna, kuidas ja mis meeleoludega jälle alguse saab.

Seniks aga soovitan minna Naiivi, veel selle reedeni saab vaadata näitust, juurelda kunsti üle ja võtta üks toost selle auks. Mind igal juhul leiab Tartus väljas olles enamjaolt ikka sealt uusi toredaid mälestusi loomas. Cheers!

*veel mõned mälestused pildis ...

21.1.16

Müra2000 “НЕФТЬ”

Eile avanes Naiivis uus näitus ning mul on selle kohta seekord veidi rohkem öelda, kuna tegemist on näitusega, mis võttis väga kaua aega, kuni see lõpuks tehtud sai. Ühtlasi on tegemist minu viimase näitusega Naiivis.

Alustades siis algusest ... Kui ma LOOV galeriiga alustasin, ei teadnud ma Tartu tänava- ja stencilkunstnikest midagi. Läbi kunstikooli õpingute kogunes aga tutvusi ja teadmisi ning mulle tundus aina vajalikum nende vägagi andekate kunstnike töid näidata ka koondatuma ühes ruumis. Niisiis juhtus, et küll pikka näitust ei saanud tehtud, kuid vähemalt ühe, LOOV galerii viimasel neljal päeval toimunud ühepäevaste näitstena sai üles ka Müra2000 näitus "Asitõendid". Mulle väga meeldis, külastajatele ka. 

Kuna siis tuli näituste tegemisele paus sisse, jäi jutt pikemast näitusest kuhugi õhku rippuma. Kui aga alustasin Naiivis tegutsemisega, tuli see jälle päeakorrale. Suhteliselt nii pool naljaga, et noh, peaks ja võiks ja miks mitte. Eriti kaugele aga mõte ei jõudnud taas. 


Eelmise aasta lõpus aga sai korraldatud peamiset Tartu kunstnike näitus Saksamaal, Brandenburgi linnas Fürstenwaldes. Seal sai seinale (ja põrandale) ka kolm Müra2000 maali ning üks valmis lisaks ka kohapeal. Näituse avaürituse ajal mõtlesin, et nüüd on aeg käes: Müra2000 näitus alates jaanuarist Naiivis! Põhimõtteliselt oli tegu käsuga, et on aeg ära teha. Nii lihtsalt see siis käisgi tegelikult. Kuupäev sai paika pandud ja muud keerulist ei olnudki. 

Tööd said õigeks ajaks valmis ja seintele. Ja hea sai. Suur kontrast eelmisele, väga naiselikule näitusele. Nimelt on nüüd seintel värviliste naisfiguuride asemel kopad, põlevad autod ja isegi stencliga kaunistatud auto uks. 

Kunstnik ütleb näituse kohta nii:

Eelmisel aastal 10. sünnipäeva mittetähistanud Müra2000 on vahelduva aktiivsusega värvi pihustanud tänavatel, kodus, Emajõel ning KUMUs. Osalenud veel paaril näitusel, püüdnud end müüa oksjonitel ja ärritanud kunstisõpru Tartu Kunstimuuseumis. 2011 aasta lõpus korraldas LOOV galerii Müra2000 esimese isikunäituse ning on ka seekord otsustanud valiku lõuendile sattunud töid siseruumides välja panna. Kunstnikku inspireerivad inimesed. Kopad meeldivad ka.

28.11.15

Noor Eesti Kunst Saksamaal vol 2: Paper Jam

Nagu juba eelmises postituses mainitud, siis olude sunnil pidin Saksamaal organiseerima veel ühe näituse ja nagu ikka tavaliselt on, siis need kiirelt improviseeritud asjad kipuvad eriti head välja kukkuma.

Kui selgus, et näituseruumi alla kahe nädala rentida ei saa, Eestist toodud maalid pidid aga nädala möödudes tagasi koju rändama, oli plaan, et landkunstleben. e.V. tavapärane disainierite tiim mõtleb selleks teiseks nädalaks midagi toredat välja.

Novembri alguses selgus aga, et see mõte ei saa ajapuuduse tõttu kuidagi teostatud. Jube kahju oleks olnud aga ruumi lihtsalt raisku lasta. Edasine mõttekäik oli suht lihtne - mu õde Maarja tuleb ka Saksamaale, tema töötab Trükimuuseumis (kellega me ikka hea meelega oleme koostööd teinud) - aga teeme siis Trükimuuseumi näituse. Nad teevad ägedaid märkmike - aga teeks siis müüginäituse. Sealt edasi laienes teema üldisemalt paberikunstile ja seega sobis sinna juurde ka weLOOVorigami. Järgmine mõte oli aga, et meil on kohaliku omatoodanguna eriti toredaid väikeseid moose, need tuli ka muidugi näitusele müüki panna.


Tavapärasest lihtsamal tekkis ka näituse nimi - Paper Jam - noh, et paber ja moos ning paberiummistus jne ... mõistad? :D

Niisiis olid otsused langetatud, edasi pidi need ka siis muidugi ellu viima. Mina arendasin konseptsiooni, kirjutasin saksakeelseid tekste jmt, Maarja asus aga usinalt märkmikke tegema. Lisaks otsis ta välja mõned toredad Trükimuuseumi plakatid ja trükkis ka näituse jaoks ise reklaammaterjalid.

Eksponeeritav kraam sai koos eelneva näituse maalidega teele saadetud, plakatirulliga saabus Maarja mõned päevad hiljem. Peale väsitavat esimest näitusenädalat, asusime ühel tuulisel laupäevahommikul koos järgmist näitust üles panema. Ka ülespanek oli paras improvisatsioon, kuid ma jäin tulemusega väga rahule. Kohe akna alla sai paigutatud laud näidistega, mis nii mõnegi mööda ruttava kohaliku hoogu maha võttis.


Kui muidu mõlema näituse kokkuvõtteks saab öelda, et Fürstenwalde just ei ole pungil meie sihtrühmast, siis need, kes sisse astusid, olid vaimustuses ja tänulikud, et ka väikelinna veidi kunsti toodud sai. Seega jätsid 'weLOOVexhibition' kaks näitusprojekti kohalikele kunsti- ja disainihuvilistele uue emotsiooni, mis ju ongi minu ja ehk üldisemalt kunsti peamine eesmärk.


19.11.15

Noor Eesti Kunst Saksamaal, vol 1

Eelmise nädala esmaspäeval, kui avasime tühjana seisnud poepinna uksed, jõudsid lõpule pikad ettevalmistustööd maalinäituse jaoks Ida-Saksamaa väikelinnas Fürstenwaldes, mille läheduses olen viimased kümme kuud pesitsenud. Mu üldine näituste korraldustegevus on küll võrreldes galerii tegutsemise aegadega, kus sa iga kahe nädala tagant uus näitus avatud, minimaalseks jäänud, kuid kuidagi ei saanud oma aega Saksamaal mööda saata ühtegi näitust korraldamata.

Minu puhul käib sellise näituse korraldamine nii:
- Kraapida kokku LOOVa tavapärased abilised ning motiveerida neid võtta ette autoreis Eestist Saksamaale, koos kunstikoguga tagaistmel.
- Taodelda toetusi, organiseerida Saksamaa poolel ruum ja abilised.
- Postitada kunstnikele üleskutse osalemiseks Facebooki, ilma suuremate ettekujutustega, missugune näitus üldse olema peaks.
- Valida välja tööd, mis potentsiaalselt võiks koos head välja näha ja anda samas ülevaate, mitte võibolla nii väga üldiselt Eesti noorest kunstist, aga pigem sellisest, millega 'weLOOVexhibition' ennast tutvustada tahaks.
- Organiseerida maili ja FB teel inimesi moosides auto, tööd, snäkid, joogid jm vajalik. Seda kõike õigeks ajaks õigesse kohta 1500 km teekonnaks.
- Vahepeale läbida mitmeid paanikahetki.
- Kohapeal avastada, et tööd ja ruum sobivad suurepäraselt ning kokku sai igati hea ja kiidusõnu saanud näitus.
- Nädala lõpus pakkida kunst taas autosse ning üheagselt rõõmsalt ja kurvalt saata oma tore meeskond taas koduteele, mõtetes kahe kuu päras järgnedes.

Näitusel osalesid maalidega Andre Saviauk, Liis Koger, Paavo Käämbre, Ahto Eller, Lee Baum ja Edgar Tedresaar. Peamislt maalikunstinäitusele andsid veidi vaheldust MÜRA2000 stencilmaalid ja Mink by Kaari disainprossid. Kõik näitusetööd olid müügiks ning uue kodu Saksamaale leidsid endale viis nendest. Üks reisis ka Eestisse, et minu kodu hiljem kaunistada :)

Näitus leidis aset tühjana seisval poepinnal, millel meie rõõmuks olid maast laeni aknad ning näituse pimedas ülespanek oli ilmselt toredaks etendseks möödujatele.



Avamiseks pakkusime muidugi kilu-, pasteedi- ja sulajuustuleiba. Kõrvale rüüpamiseks kodumaist siidrit ja astelpajunapsu.




Oli ilus näitus, mida ma ei oleks kuidagi saanud korraldada ilma osalenud kunstnike ja mu armsate abilisteta. Tänud juba eelpool nimetatud kunstnikele ja mu armsatele sõpradele - Valter, Kersti, Uku, Kaari, Maarja ja Fred, kes olid nõus nii eeltööde juures aitama, kui selle pika reisi ette võtma.


*Kuna ruumi omanik ei olenud meile nõus ruumi alla 2 nädala rentima, siis sai nädalaga kokku pandud ka teine näitus, mis hetkel veel käimas ja mille kohta varsti ka veidi pajatan. Alustuseks võib aga öelda, et näitus kannab nime Paper Jam, on koostöö Tartu Trükimuuseumi ja meie kohaliku asutuse landkunstleben'iga. Vartsi siis aga pikemalt.

3.11.15

"Noor Eesti Kunst"

Estnische Kunst zu Gast in Fürstenwalde 

Temporäre Ladengalerie
Eisenbahnstr. 130
15517 Fürstenwalde

9. - 13. November 
Öffnungszeiten: 11 - 18 Uhr 

Wir machen für eine Woche ein kreatives Fenster in Fürstenwalde auf. In der temporären Galerie in der Eisenbahnstraße 130 stellt der Kunstverein landkunstleben e.V., der auch den Garten Steinhöfel betreibt, in Zusammenarbeit mit der Künstlerinitiative 'weLOOVart', junge Kunst aus Estland vor.


Wir laden zu einer Augenreise in die Bildwelt unserer nord-östlichen Nachbarn ein, mit Malerei, Aquarell und Zeichnung. Kommen Sie vorbei und ins Gespräch mit den Künstlern. Genießen Sie eine Pause vom Alltäglichen.

Am 11. November ab 17 Uhr laden wir herzlich ein zu einem 
Abend mit Kunst, Snacks und Getränken aus Estland. 
Die Galeristin Helen Puistaja stellt ,weLOOVart’ in einem Galeriegespräch vor.

Suchen Sie vielleicht nach einem speziellen Geschenk? Kunst und Design aus Estland stehen zum Verkauf, etwas Besonderes, das nicht überall zu finden ist.

_____ 

Ein Projekt von:
landkunstleben e.V.
Steinhöfeler Str.22 15518 Buchholz
landkunstleben@t-online.de
www.landkunstleben.de
Tel mobil: 0173 234 3818

und 'weLOOVart'
helen.puistaja@gmail.com
weloovorigami.tumblr.com

*Mit Unterstützung des Kulturamtes des Landkreises Oder Spree

--Eestikeelne postitus ka tulemas :)

29.10.15

Delegatsioon K "NaNa"

See laupäev avanes Naiivis taas uus näitus, millele taas kaugjuhtimisel kaasa aitasin. Sel hetkel kui Naivistid ja Naiivitarid Naiivis lõbusalt tähistasid, olin mina küll juhtumisi hoopis Prahas õhtut nautimas, kui mõtted olid kohal ning järgmisel avamisel kavatsen ka füüsiliselt kohal olla.

Näituse kohta ütleb Delegatsioon K:

Taaskord, ja juba kolmandat korda, astub kõige värskema loominguga teie ette Tartu naiskunstnike kooslus Delegatsioon K:
Kairo
Kudrun Vungi
Kärt Rebane
Kristina Viin

Kairo, oma vanas ja uues headuses, toob teie ette portreid, mis oma detailide ja värvide poolest ei jäta külmaks ühtegi kaunishinge ega ka haput kunstipessimisti. Igas detailis peitub lugu.

Kudrun on samuti naispoweri lainel. Kui eelmisel näitusel said tuld naised tema enda minevikust, siis nüüd tuuakse teie palge ette tuttavlikud ning tundmatud kaunitarid. Siluetilikult modellilikud, kuid siiski oma salamaailma/maagiaga.

Kärt on kaevunud libamaailma paraleellreaalsusesse. Sabaga ja ilma. Mustrid ja tekstuurid kui virvatulukesed ning nende vahele eksivad libarebased.

Kristina on kui elu ise ning kajastab oma erinevaidi rolle läbi akvarellimaalide, tundmata kartust oma salamaailmade paljastamise ees.

3.10.15

Apfelfest

Ootamatult on möödudnud meie aia viimane pidu - Õunapidu, mis ühtlasi tähistab ka hooaja lõppu. Seega pole kaugel ka minu siinse aasta lõpp.

Pea üheksa kuud tagasi alustasin külmas ja pimedas jaanuaris vabatahtlikuteenistust. Aed oli sel hetkel veel kaetud kerge lumekihiga, põllulapp tumepruun ning ei osanud ette kujutada, milline see suvel välja võib näha... ja milliseks mu elu siin kujuneb oli veel vähem ettearvatav.

Nüüd, kui aiatööde, võrgustiku seminaride ja kunstiprojektide kõrvalt on ka jätkunud näitused Tartlastele tuttavas Naiivis, peab tõdema, et kõik on läinud nii, nagu peab.

Tunne on, nagu oleks pöördunud tagasi LOOV Galerii aegadesse, vaid kunstiruum on vahetunud põllu vastu, näituste asemel vahetuvad aga aiasaadused. Iga paari nädala tagant oleks nagu uus maal lõunedile tekkinud. Ilu ja rõõmud on aga samad, raskused ka. Vaimustus külastajate silmis aga laseb need viimased kiirelt unustada.

Kui vanasti sai ikka vahest mõne ürituse või näituse jaoks katsetatud kujundustöödega, siis selle veidi teistsuguse näitusepinna eest hoolt kandmise kõrvalt olen teinud kujundusi pidude ja marmelaadikaaside jaoks. Need on õnnestunud paremini, kui vanasti, põhjust kahtlustan värskes õhus ja ilusas ümbruses olevat.

Tulles aga tagasi teema juurde, siis pidu oli tore, inimesi palju, ilm fantastiline. Rõõmsalt sai ennast jagatud oma ehete ja ise keedetud ning kujundatud moosipurgikeste müügi vahel.



Nüüd, kui aed on vajumas talveunne, ärkab vaikselt landkunstleben'i kunsti osa nii organisatsioonis kui minul isiklikult. Oktoobris võivad Tartlased oodata uut Naiivi näitust, novembris aga Brandenburglased Eesti noort kunsti oma kodukandis (mõlemast täpsemalt juba varsti). Detsembri pühendan aga ilmselt uutele ideedele, mida Eestisse naasedes ellu viima hakata. Eks näis mis pikad sügis- ja talveõhtud toovad.

*See nädal tõi igaljuhul ühe väga rohelise konna ja palju ilusat valgust.


Ja seekordne peo flaier nägi välja selline:



22.8.15

Sommerfest

Augusti alguses sai minu hetke koduaiakeses peetud järjekordne pidu - Sommerfest, ehk siis suve tähistamine. Seekordne üritus oli Frühlingsfest'ist umbes poole väiksem ja seega täpselt õiget mõõtu mõnus päev aias koos toredate inimestega.

Kuna olin just Eestist tulnud, võtsin sealt kaasa ka veidi kunsti ja disaini, mis samuti sai müügiks ja vaatamiseks välja pandud.


Toiduvalik oli seekord eriliselt ilus ja värvikirev - suures osas muidugi otse põllult. Muidugi jätkasin ka oma origamiprojektiga ja ka seekord olid abilised tublid ning nii mõnigi kurg sai jälle origamipuu külge kinnitatud.


Samuti juhtus ka seekord, et flaieri pidin kujundama. Inspireerituna meie ringikujulisest paigutusest suurel põllul ja värvikirevast porgandivalikust, sai see just selline:


Nüüd on jäänud veel vaid Apfelfest ja vähem kui viis kuud Saksamaal inspiratsiooni kogumist. Uued ideed Eestis edasi tegutsemiseks küpsevad aina. Eks näis mis tulevik toob ... "we LOOV ...."?


15.8.15

Liis Koger "Virvaulevilk"

Augusti alguses avanes Naiivis taas uus näitus. Liis Kogeri maalinäitus 'Virvatulevilk' jõudis Tartusse pärast rännakuid Berliini galeriis tȇte, kohvikus jää-äär ning Tallinna Haus galeriis. 

Virvatuli on valgusilming, mida võib tabada tavaliselt öösiti märgaladel – oma vilkumisega meelitab see rändajaid laukasse või siis Naiivi. Iidamast-aadamast on inimesed täheldanud, et virvatuli ei püsi ühe koha peal, vaid liigub siia-sinna, kandes endas aatompommi kolme mõjutegurit: valgussähvatust, lööklainet ja läbivat radiatsiooni. Kultuuribaari Naiiv on alates 5.augustist koondatud tuule poolt edasi kantud õlivärvidest virvatuled lõuenditel, mille vahel inimene võib viibida, kartmata, et lähenedes liiguvad õhumassid eest ära; kui inimene aga virvatulest eemaldub, võib tuli talle järgneda...

Hetki, mis ületavad igavikku, on raske tabada. Nendega võib juhuslikult kohtuda, kui lõputu õnnemäng otsustab, et kõik jaguneb kahega. Ühes filmis küsiti aastatelt üle saja vanadelt rumeenlastelt, mis on elu mõte, vastasid nad, et isegi kui nad seda kunagi teadsid, on see neil nüüdseks ununenud. Meele tuuleveskid ei küsi, kaua kestis mälestuseks kasvanud algpõhjus. Üksnes seda, mida uneleme üksinduses avanevates ruumides, mille ustest läbi astudes tuleb viibida ja uskuda viisil, mida ei saa seletada.

Seletamatud asjad on reetmatud. Need viivad vaheolekutesse, kus kuiiganes võimatu on ainus võimalus, mis jaguneb kahega nii, nagu virvatulevilk suhestub inimese või tuulega. Unustatud allikas ütleb, et kõik, mis meist lähtub, olgu muusika, mis seda pole, olgu vaikus. Õnn on tõeline isegi siis, kui sel pole alust – see on nagu valgekõlaline muusika, mida Baricco järgi mängitakse mahedalt ja mille järgi tantsitakse aeglaselt; milles võib kuulda helisemas vaikust ja milles tantsijad on liikumatud.

Need abstraktsed õlimaalid on hetkigavikud, mille kohal suveöö naeratab kolm korda, kuna es wär' so schön gewesen. Kuna aja ainus mõõde on tunne, naeratab kaduvus nagu lõputu õnnemäng – nagu Sondheimi muusikalis: esimene naeratus pühitsusega noortele, kes ei tea midagi, teine inimlastele, kes teavad liiga vähe, ja kolmas vanadele, kes teavad liiga palju. Kuna kõik on ebatõenäoline, ei tasu lasta sellest ennast heidutada.





(Virvatuli on metafoor.)