we LOOV origamide ajalugu

Esimesed kured. Ainer Hanni pilt. 2010

Täna on üks oluline päev 'we LOOV origami' ajaloos ja seepärast võtsin selle hetke, või pigem mitu hetke, et panna kirja origamiehete senine lugu. Miks just täna selline päev, see selgub lõpus. Jälgides mingeid kindlasti olemas olevaid kirjatüki reeglit, mille kohaselt lugejad ikka oleks sunnitud kogu eelneva jandi ka läbi lugema, et tuumani jõuda.

Seega alustagem algusest. Kui nüüd väga kaugele uidata, siis päris alguses on LOOV galerii tegemise lugu. Origamide alguslugu peitub aga kuskil 2010 aasta talve lõpuosas. See oli nimelt aeg, kui ma üritasin mulle veel ikka väga uut näituste korraldamise ja kava tegemise asja endale selgeks teha. Sealt tuli ka vastu esimene ära jäänud näitus ja kiire vajadus midagi asemele improviseerida.

Plakat: ilmselgelt.com

Mõnda aega enne seda olin ma aga mingil seletamatul (ehk siis minu jaoks tavapärasel) põhjusel kodus võtnud neli tundi oma elust ja sisustanud selle origami Yoda (minu oma päris selline küll ei tulnud paraku) tegemisega (kui te ei tea, kes see on, siis häbi häbi).

Ehk siis oli kuskilt tekkinud mul huvi origami vastu ja olin lugenud lugu Sadako Sasaki'st ja tema tuhande origamikure voltimise üritusest. See oli vägagi südant soojendav ja tekitas mõtte teha üleskutse tartlastele tulla koos kurgesid voltima, need esmalt galeriisse riputada ning hiljem Loomemajanduskeskuse taha puu otsa.
 

Mõeldud, tehtud. Aeg planeeritud, Valteril plakat kujundatud. Paberid hangitud ja endale kure voltimine kivikindlalt selgeks tehtud. Nii ma siis 29.märtsil 2010 galeriisse jõudes maha istusin ja voltima hakkasin, et esimesed paar kurge alustuseks üles riputada. Iga päev käis mõni huviline abiks mul ja iga õhtu sai kurgede arv kirja pandud. Täpsem dokumentatsioon on muidugi siinses blogis ka saadaval 'Kured' sildi all.

1000 origamikurge LOOV galeriis

Jäädvustas Valter.

Mis kõik vahepeal toimus, ei hakka ma ümber kirjutama, saate lugeda vanadest postitustest. Kuskil selle näituse vahepeal tegime aga koos Piretiga ühe hiiglasliku kure, mis pani omakorda mõtlema, et teeks ka pisikesi, paneks konksud otsa ja puha. Nii saigi, ostsin vajalikud vidinad ja tegin kõige esimesed origamiehted, mis algul vaid sõpradele jagamiseks olid mõeldud (Piret ka kõige esimesed pruunikast paberist kured endale sai), kiirelt aga populaarseks osutusid ja galeriis endale müügikoha leidsid.

Piret, Helen ja hiigeorigami.

Sel hetkel alustades, ei arvanud ma, et rohkem kui kolm aastat hiljem ikka veel regulaarselt suuremat sorti voltimisega tegelen. Nii aga on, ja just sel aastal on ehted enneolematult populaarseks muutunud. Mai kuus näiteks müüdi Tallinna erinevates poodides kokku üle 50 paari ehteid, ainuüksi selle aasta numbri sees olen ligi 400 paari voltinud. Ei möödu ühtegi töölt vaba päeva, kui ma kas ei voldi, laki või konkse pane väikesetele paberjubinatele. Jonnin küll regulaarselt kõikidele kes kuulama satuvad, et selg on valus, näpud paistes ja mida kõike veel, aga tunnistama peab, et mulle tegelikult meeldib see mida teen. Õigemini meeldib mulle see, et need mu seljavalu tekitajad teistele rõõmu teevad. Sellepärast käin ka ikka vahest üritustel müümas, et seda otse näha.

Nüüd aga siis tuumani, miks just täna selline tähtis päev. Nimelt, pamparapam, trummipõrin .... Täna panin posti kõige esimese karbitäie origamisid, mis lähevad müüki väljaspool Eestit, seda nimelt Saksamaal, Kölnis.
 
Selle asjaga olid lood nii, et üks Kölnis Postkaretnladeni nimelises poes töötav Eesti neiu ostis viimati kodu külastades endale origamid ning tema ülemus sattus neist nii vaimustusse, et tellis minult kohe poodi müüki pea 40 ehet. Kusjuures mainima peab seda, et ma olen reklaami ja promo osas olnud vägagi laisk ning olgem ausad, kui oleks juba varem pingutanud, siis oleks ehted ehk juba ammu vällamaal ka. Nüüd aga esimene tõuge antud ja ehk jõuavad veel kuhugi. Sealjuures muidugi on piiranguks minu puht füüsiline võime ehteid teha. Eks on jõudnud aeg endale odavat tööjõudu hakata hankima.

Kõige esimene jäädvustus Valteri poolt. 2010.

... ja viimaks päris fotoshoot Mari Jäneselt. 2013.

Nii siis läks ka, et tänu sellele tellimusele sai tehtud 'we LOOV origami' inglise keelne blogi ja ka lõpuks päris korralikud sildid trükitud. Kujundas nagu ikka Valter Jakovski - ilmselgelt.com.

Pakikene peaks jõudma Kölni ilmselt järgmise nädala alguses, ning siis saan öelda, et ehteid on müügil tartus, Tallinnas ja Kölnis (Breite Strasse 93, kui tahta täpsem olla). Kas pole mitte nunnu?

Siinkohal tahaks hirmsasti veel tagasisidet origamiehete omanikelt. Kust te saite nad? Mis reaktisoone on tekitanud? Kuidas vastu pidanud? jne ... olen igasuguse tagasiside üle väga tänulik.