22.8.15

Sommerfest

Augusti alguses sai minu hetke koduaiakeses peetud järjekordne pidu - Sommerfest, ehk siis suve tähistamine. Seekordne üritus oli Frühlingsfest'ist umbes poole väiksem ja seega täpselt õiget mõõtu mõnus päev aias koos toredate inimestega.

Kuna olin just Eestist tulnud, võtsin sealt kaasa ka veidi kunsti ja disaini, mis samuti sai müügiks ja vaatamiseks välja pandud.


Toiduvalik oli seekord eriliselt ilus ja värvikirev - suures osas muidugi otse põllult. Muidugi jätkasin ka oma origamiprojektiga ja ka seekord olid abilised tublid ning nii mõnigi kurg sai jälle origamipuu külge kinnitatud.


Samuti juhtus ka seekord, et flaieri pidin kujundama. Inspireerituna meie ringikujulisest paigutusest suurel põllul ja värvikirevast porgandivalikust, sai see just selline:


Nüüd on jäänud veel vaid Apfelfest ja vähem kui viis kuud Saksamaal inspiratsiooni kogumist. Uued ideed Eestis edasi tegutsemiseks küpsevad aina. Eks näis mis tulevik toob ... "we LOOV ...."?


15.8.15

Liis Koger "Virvaulevilk"

Augusti alguses avanes Naiivis taas uus näitus. Liis Kogeri maalinäitus 'Virvatulevilk' jõudis Tartusse pärast rännakuid Berliini galeriis tȇte, kohvikus jää-äär ning Tallinna Haus galeriis. 

Virvatuli on valgusilming, mida võib tabada tavaliselt öösiti märgaladel – oma vilkumisega meelitab see rändajaid laukasse või siis Naiivi. Iidamast-aadamast on inimesed täheldanud, et virvatuli ei püsi ühe koha peal, vaid liigub siia-sinna, kandes endas aatompommi kolme mõjutegurit: valgussähvatust, lööklainet ja läbivat radiatsiooni. Kultuuribaari Naiiv on alates 5.augustist koondatud tuule poolt edasi kantud õlivärvidest virvatuled lõuenditel, mille vahel inimene võib viibida, kartmata, et lähenedes liiguvad õhumassid eest ära; kui inimene aga virvatulest eemaldub, võib tuli talle järgneda...

Hetki, mis ületavad igavikku, on raske tabada. Nendega võib juhuslikult kohtuda, kui lõputu õnnemäng otsustab, et kõik jaguneb kahega. Ühes filmis küsiti aastatelt üle saja vanadelt rumeenlastelt, mis on elu mõte, vastasid nad, et isegi kui nad seda kunagi teadsid, on see neil nüüdseks ununenud. Meele tuuleveskid ei küsi, kaua kestis mälestuseks kasvanud algpõhjus. Üksnes seda, mida uneleme üksinduses avanevates ruumides, mille ustest läbi astudes tuleb viibida ja uskuda viisil, mida ei saa seletada.

Seletamatud asjad on reetmatud. Need viivad vaheolekutesse, kus kuiiganes võimatu on ainus võimalus, mis jaguneb kahega nii, nagu virvatulevilk suhestub inimese või tuulega. Unustatud allikas ütleb, et kõik, mis meist lähtub, olgu muusika, mis seda pole, olgu vaikus. Õnn on tõeline isegi siis, kui sel pole alust – see on nagu valgekõlaline muusika, mida Baricco järgi mängitakse mahedalt ja mille järgi tantsitakse aeglaselt; milles võib kuulda helisemas vaikust ja milles tantsijad on liikumatud.

Need abstraktsed õlimaalid on hetkigavikud, mille kohal suveöö naeratab kolm korda, kuna es wär' so schön gewesen. Kuna aja ainus mõõde on tunne, naeratab kaduvus nagu lõputu õnnemäng – nagu Sondheimi muusikalis: esimene naeratus pühitsusega noortele, kes ei tea midagi, teine inimlastele, kes teavad liiga vähe, ja kolmas vanadele, kes teavad liiga palju. Kuna kõik on ebatõenäoline, ei tasu lasta sellest ennast heidutada.





(Virvatuli on metafoor.)