16.6.16

Kõik hea tuleb kolme kaupa?


Järgneb postitus, mis on põhimõtteliselt eelmise sissekande tsuti lühem kokkuvõte, konkreetsemate faktidega :)

Enam kui seitse aastat tagasi sai ühe lapsepõlve unistuse ja erinevate ootamatute kokkusattumiste tulemusel alguse LOOV.  Nüüdseks olen jõudnud aga päris mitu muud asja vahepeal algatada, LOOV jääb aga alati selleks esimeseks seemneks, kust kõik teised ideed ja tegemised alguse said.

LOOV tahtis alustada kohvikuna, mille juurde käib galerii, alustas aga hoopis galeriina, mille juurde käis disainipood. Nii see teatavasti siis mõnda aega eksisteeris ja muuseas ka eluvaimu oma väikesele järglasele weLOOVorigami eheteseeriale andis.

Peale galerii sulgemist ilmus päris tublisti tegutsema ka weLOOVexhibition. Nende kahe kõrvale tekkis aga mingi hetk The Unified Field eheteseeria, mis on tegelikult rohkem mind peegeldav kui kirsiõiehõnguline origami. See on alati jäänud minu pisikeseks pesamunaks, mis tegutseb vaikselt omaette, on aga leidnud endale pühendunud fännid.

Selle aasta alguses sattusid juhused taas kokku ja asusin Aparaaditehasesse disainipoodi rajama. See on nüüdseks ilusti sisustatud, vajalikud Exceli tabelid tehtud ja tulevasele poepidajale üle antud.

Ehk siis peale kahte poodi ja kahte brändi ründaks nüüd mõlemas kategoorias kolmandat, millel on nüüd ka lõpuks nimi: Slow.

Slow on teadlik ja vegan rõiva- ja elustiili pood, mille eesmärk on tuua klientideni jätkusuutlikke, stiilseid ja taskukohaseid riideid. See on isiklikust kvaliteetsete ja minimalistlike rõivaste otsingutest välja kasvanud pood, mis nii kauba valikus kui kontseptsioonis rõhub teadlikule ja jätkusuutlikkusele aga ka jäävale stiilile.


Slow veebiood stardib 2016 sügisel, füüsiline pood Tartus niipea, kui leiame sobiva pinna. Poe ruumi kasutuse osas üritame olla sama teadlik ja ressursse säästev kui müüdav kaup. Lisaks toimib Slow ka üldise info kogujana ja jagajana. Nii blogi postituste kui isikliku nõustamise kaudu üritame levitada jätkusuutliku eluviisi põhitõdesid ning ergutada tarbijat erinevates valdkondades sellele enam rõhku asetama.

Koduleht on meil veel loomisel, seniks aga saab FB lehel ennast kursis hoida: facebook.com/slow.ee

Mul on suured lootused sellele, et kolmas on hea ja jääb viimaseks. Selle kõige elluviimiseks oleks aga vaja veidi toetust. Seepärast sai tehtud projekt Hooandjasse, mis nõudis ka minu elu kõige suuremat väljakutset: kaamera suunas targa jutu ajamist. Kui juba näituste avamised olid minu jaoks rasked, siis see oli hoopis teine tase õudust. Asja tast aga sai ja eks ma siis seda eneseületust ka levita.



Ehk siis, kui sul on huvi teadlike ja ilusate riiete vastu, siis ole hea jaga, jälgi ja toeta meid!
Mina tänan :)

26.5.16

Uued rajad

Viimases postituses kirjutasin millestki lõppevast, seekord aga siis algavast. 

Esmalt peaks vist alustama sellest, et uuel algusel ei ole küll otseselt LOOV märki küljes, välja on see aga kasvanud samast kohast ja sama moodi nagu LOOV – ühest kaua tagapeas arenenud mõttest, mis suhteliselt ootamatult väga kiiresti kasvas. 

Algas see aga juba siis kui veel galeriid pidasin. Ikka ja jälle endale riideid otsides seisin tõsiasja ees, et kõige lihtsamaid asju on kõige keerulisem leida. Lihtne musta värvi hästi langev, hea kvaliteediga, kuid mitte lootusetult eelarvet hävitav t-särk näiteks. Võimatu. Sai siis tihti pigem niisama öeldud, et "Peab ikka selle basic poe ära tegema!"

Kui galerii sai kinni pandud ja veidi hinge tõmmatud, tuli mõte juba kõrgemale pealispinnale ja tegin veidi uurimistöödki, kus-mis tootjaid leidub. Sel hetkel oli väga loomulikult lisandunud nõue, et otsitav kaup peaks olema tootmisviisidelt veidi loodus- ja inimsõbralikum kui kiirmood. Sel hetkel aga tundus siiski olevat puudu jõudu, et jälle millegi uuega alustada.

2014 aasta lõpus, kui tolle hetke töökoht oli lõplikult liiast saanud ja olin valmis midagi täiesti uut tegema, jäi asi õnne otsustada. Nimelt olin kandideerinud Euroopa Vabatahtlikuteenitust tegema Saksamaale ja nagu eelnevad postitused reedavad, siis selle koha ka sain ja poe plaani ootele panin. 

Saksamaale ma seega siis läksin ja tagasi ma tulin ka ning peale Berliini lähedal palju jõudu ja inspiratsiooni ammutamist oli aeg käes. Ehk siis istusin maha, avasin läptopi ja hakkasin otsima õiglaselt ja jätkusuutlikult toodetud rõivaid. Leidsin nii mõndagi ilusat, kõrvale lugesin lõpututes kogustes artikleid märksõnadega conscious, fair, sustainable, organic, slow, ethical jne.

Nüüdseks on pea nii paljude teadmistega täidetud, et vaikselt julgen väita, et kerge aimdus on olemas, kuidas maailma moetööstus, eelkõige just selle jätkusuutlikum pool, töötab. Vahepeale sai tehtud ka üks küsitlus, millele esimesel kolme päeval tuli 300 vastust, ehk siis paistab, et huvi on. Ka tootjad kellele kirjutasin nende riiete müügi sooviga, on kõik väga motiveeritud Eestisse oma kaupa saatma. 

Seega olen jõudnud nii kaugele, et tuleb pood, millele küll ei paneks kauab avaliku osas väga otsest nimetust (nagu jätkusuutlik, orgaaniline vmt), aga valin kaupa sisetunde järgi, pidades silmas oma eetilisi tõekspidamisi. Taksituseks on tavapäraselt muidugi rahapuudus ja seepärast saab loodetavasti juba varsti üles Hooandja algatus. Kui sinnani jõudnud, küll siis uuesti miskit ka kirjutan.

Üks põnev retk on see, mis olen ette võtnud, vahest ikka väga väsitav ka, kuid veel jaksan. Igasugu abi võtan aga ka hea meelega vasti ;)




*Kui oled huvitatud rohkem infot saama, võid mulle kirjutada, lisan Sind tulevase poe maili listi. 

*Kui tead andekat videoklipi tegijat, kes Hooandja video tegemisel kas heast südamest või väikese tasu ees tahaks abiks olla, võid samuti teada anda :)



20.4.16

Naiivsuse lõpp

Tere hommikust! Ärkasin just talveunest, või õigemini talvisest vaikimisest, sest ärksat tegevust on olnud juba mõnda aega küllaga. Seda lausa nii mitmel rindel et ei tea kust alustada informeerimist. Kuskilt aga peab ja seega võtan teema, mis kõige kaugemalt kunagi alanud. Nimelt näitused.

See oli 8.august 2009 kui avasin esimese päris ametliku näituse LOOV galeriis. Sellele eelnes tegelikult veel üks mitte nii ametlik, aga vähemalt sama tähtis kui kõik teised, kui mitte isegi tsuti tähtsam, kuna autoriks oli siiski hea sõber ja 'naabripoiss'. 

Kuna mulle numbrid väga meeldivad, siis kasutan ära ka veelkord võimaluse mainida, et kokku sai LOOV galeriis 50 näitust tehtud, kui nüüd veel liita sinna see esimene mitte ametlik, Telliskivi Loomelinnaku viis, hiljuti Saksamaal korraldatud kaks ja Naiivi 11, saab ilusa 69 kokku. Mõtlesin mina siis, et esialgu aitab. 

Nagu juba korra kuskil mainitud, on hetkel Naiivis käiv näitus mõneks ajaks minu viimane ja seega võtaks selle hetke, et meenutada ilusat koostööd Naiivikatega. 

Mäletan ühte õhtut aastal 2012, oli see vist Suudlevates Tudengites, kus mõned praegustest Naiivi omanikest jube asjalikult põrandat uurisid ja midagi maru asjalikult arutlesid. Diskussiooni teemaks oli nende tulevase baari põrandakate. Ma kategoriseerisin selle joobes jaburuste alla, kuid mõned kuud hiljem sain teada, et plaan on paigas ja tulebki baar. Posid panid pead kokku ja hakkasid tegutsema. Kunst ja kultuur oli neile südamelähedane ning kuna ühe omaniku, Silveriga olin juba galerii aegadel esmakordselt Loomemajanduskeskuses tuttavaks saanud, siis teadis tema ka minu poole pöörduda mõttega, et teeks koos mõne näituse. 

Seega siis jälle oma kontaktiraamatult tolmu pühkisin ja kunstnikega ühendust võtsin ja 2013 suvel esimese näitusena avamiseks Edgar Tedresaare “Virr-Varr” seina sai. Osutus kõige õigemaks valikuks, sobis punaste kiviseinte ja kogu avamise segadusega suurepäraselt. Järgneva kahe aasta jooksul järgnesid näitused Ahto Elleri, Andre Saviaugu, Katre Salu, Helmi Arraku, Lee Baumi, Katrina Kolki, Annika Murovi, Liis Kogeri ja Delegatsioon K näitused.

Igaüks omamoodi eriline ja kohati üllatavalt hästi Naiivi sobiv. Kõik nad andsid kohale oma meeleolu ja hinge ning riputamised, avamised ja maha võtmised on minu jaoks suurepäraste mälestuste keskmes. Heas seltskonnas sai veedetud mõnusid päevi otsides õiget tööde paigutust ja leides liialt pudedaid või läbitungimatult tugevaid kohti tellisseinas.


Kõik näitused said aga vaatamata pidevalt puuduvatele kruvidele ja suuremat sorti improvisatsioonile, rõõmsalt naiivse energiaga, alati seina. Meenutan neid riputuspäevi alati ülima rõõmuga. Vahepeal on aga elu nii palju muud ette visanud, et on aeg teha väike paus näitustele. 

Seega jääb weLOOvexhibition @ Naiiv näitusteseeriat lõpetama müra2000 näitus, mis on mitut moodi eriliseks osutunud. Miks näitus ise mulle oluline, saab lugeda eelnevas postituses. LOOV galerii näituste ajalukku läheb ta aga esimese näitusena, kus on toimunud vargus … vabandust, kaks vargust. Jah, viimane näitus on osutunud nii ägedaks, et mõned vaatajad ei suutnud jätta mälestust endale kaasa võtmata. 

Esimene töö oli näituselt läinud juba teiseks päevaks, mõned päevad hiljem kadus veel üks. Kõik see tekitas nii mõnedki mitmetasandilised mõtte kunsti väärtusest ja väärtustamisest. Müra2000 on tänavakunstnik, tema töid saab näha päris mitmes kohas Tarus. Kas Naiivist kaasa viinud tegelasel oli juba ammu suur kirg müra2000 töö endale saada? Oli see hetke emotsioon? Kas tänavakunsti stiilis töö kõnetab rohkem vaatajat? Kas selle emotsionaalne väärtus on kuidagi teistsugune? On see kunstnikule kompliment? Arutasime, tulemusele väga ei jõudnud.

Kui näed aga ühte kollast väikest koppa kellegi seinal ilutsemas, siis küsi talt, kust ta selle sai igaks juhuks.

Igal juhul aga sellise noodiga see näituste seeria Naiivis lõppeb ja eks näis kus, kuna, kuidas ja mis meeleoludega jälle alguse saab.

Seniks aga soovitan minna Naiivi, veel selle reedeni saab vaadata näitust, juurelda kunsti üle ja võtta üks toost selle auks. Mind igal juhul leiab Tartus väljas olles enamjaolt ikka sealt uusi toredaid mälestusi loomas. Cheers!

*veel mõned mälestused pildis ...

21.1.16

Müra2000 “НЕФТЬ”

Eile avanes Naiivis uus näitus ning mul on selle kohta seekord veidi rohkem öelda, kuna tegemist on näitusega, mis võttis väga kaua aega, kuni see lõpuks tehtud sai. Ühtlasi on tegemist minu viimase näitusega Naiivis.

Alustades siis algusest ... Kui ma LOOV galeriiga alustasin, ei teadnud ma Tartu tänava- ja stencilkunstnikest midagi. Läbi kunstikooli õpingute kogunes aga tutvusi ja teadmisi ning mulle tundus aina vajalikum nende vägagi andekate kunstnike töid näidata ka koondatuma ühes ruumis. Niisiis juhtus, et küll pikka näitust ei saanud tehtud, kuid vähemalt ühe, LOOV galerii viimasel neljal päeval toimunud ühepäevaste näitstena sai üles ka Müra2000 näitus "Asitõendid". Mulle väga meeldis, külastajatele ka. 

Kuna siis tuli näituste tegemisele paus sisse, jäi jutt pikemast näitusest kuhugi õhku rippuma. Kui aga alustasin Naiivis tegutsemisega, tuli see jälle päeakorrale. Suhteliselt nii pool naljaga, et noh, peaks ja võiks ja miks mitte. Eriti kaugele aga mõte ei jõudnud taas. 


Eelmise aasta lõpus aga sai korraldatud peamiset Tartu kunstnike näitus Saksamaal, Brandenburgi linnas Fürstenwaldes. Seal sai seinale (ja põrandale) ka kolm Müra2000 maali ning üks valmis lisaks ka kohapeal. Näituse avaürituse ajal mõtlesin, et nüüd on aeg käes: Müra2000 näitus alates jaanuarist Naiivis! Põhimõtteliselt oli tegu käsuga, et on aeg ära teha. Nii lihtsalt see siis käisgi tegelikult. Kuupäev sai paika pandud ja muud keerulist ei olnudki. 

Tööd said õigeks ajaks valmis ja seintele. Ja hea sai. Suur kontrast eelmisele, väga naiselikule näitusele. Nimelt on nüüd seintel värviliste naisfiguuride asemel kopad, põlevad autod ja isegi stencliga kaunistatud auto uks. 

Kunstnik ütleb näituse kohta nii:

Eelmisel aastal 10. sünnipäeva mittetähistanud Müra2000 on vahelduva aktiivsusega värvi pihustanud tänavatel, kodus, Emajõel ning KUMUs. Osalenud veel paaril näitusel, püüdnud end müüa oksjonitel ja ärritanud kunstisõpru Tartu Kunstimuuseumis. 2011 aasta lõpus korraldas LOOV galerii Müra2000 esimese isikunäituse ning on ka seekord otsustanud valiku lõuendile sattunud töid siseruumides välja panna. Kunstnikku inspireerivad inimesed. Kopad meeldivad ka.