Kõik hea tuleb kolme kaupa?

Järgneb postitus, mis on põhimõtteliselt eelmise sissekande tsuti lühem kokkuvõte, konkreetsemate faktidega :)

Enam kui seitse aastat tagasi sai ühe lapsepõlve unistuse ja erinevate ootamatute kokkusattumiste tulemusel alguse LOOV.  Nüüdseks olen jõudnud aga päris mitu muud asja vahepeal algatada, LOOV jääb aga alati selleks esimeseks seemneks, kust kõik teised ideed ja tegemised alguse said.

LOOV tahtis alustada kohvikuna, mille juurde käib galerii, alustas aga hoopis galeriina, mille juurde käis disainipood. Nii see teatavasti siis mõnda aega eksisteeris ja muuseas ka eluvaimu oma väikesele järglasele weLOOVorigami eheteseeriale andis.

Peale galerii sulgemist ilmus päris tublisti tegutsema ka weLOOVexhibition. Nende kahe kõrvale tekkis aga mingi hetk The Unified Field eheteseeria, mis on tegelikult rohkem mind peegeldav kui kirsiõiehõnguline origami. See on alati jäänud minu pisikeseks pesamunaks, mis tegutseb vaikselt omaette, on aga leidnud endale pühendunud fännid.

Selle aasta alguses sattusid juhused taas kokku ja asusin Aparaaditehasesse disainipoodi rajama. See on nüüdseks ilusti sisustatud, vajalikud Exceli tabelid tehtud ja tulevasele poepidajale üle antud.

Ehk siis peale kahte poodi ja kahte brändi ründaks nüüd mõlemas kategoorias kolmandat, millel on nüüd ka lõpuks nimi: Slow.

Slow on teadlik ja vegan rõiva- ja elustiili pood, mille eesmärk on tuua klientideni jätkusuutlikke, stiilseid ja taskukohaseid riideid. See on isiklikust kvaliteetsete ja minimalistlike rõivaste otsingutest välja kasvanud pood, mis nii kauba valikus kui kontseptsioonis rõhub teadlikule ja jätkusuutlikkusele aga ka jäävale stiilile.

Slow veebiood stardib 2016 sügisel, füüsiline pood Tartus niipea, kui leiame sobiva pinna. Poe ruumi kasutuse osas üritame olla sama teadlik ja ressursse säästev kui müüdav kaup. Lisaks toimib Slow ka üldise info kogujana ja jagajana. Nii blogi postituste kui isikliku nõustamise kaudu üritame levitada jätkusuutliku eluviisi põhitõdesid ning ergutada tarbijat erinevates valdkondades sellele enam rõhku asetama.

Koduleht on meil veel loomisel, seniks aga saab FB lehel ennast kursis hoida: facebook.com/slow.ee

Mul on suured lootused sellele, et kolmas on hea ja jääb viimaseks. Selle kõige elluviimiseks oleks aga vaja veidi toetust. Seepärast sai tehtud projekt Hooandjasse, mis nõudis ka minu elu kõige suuremat väljakutset: kaamera suunas targa jutu ajamist. Kui juba näituste avamised olid minu jaoks rasked, siis see oli hoopis teine tase õudust. Asja tast aga sai ja eks ma siis seda eneseületust ka levita.

Ehk siis, kui sul on huvi teadlike ja ilusate riiete vastu, siis ole hea jaga, jälgi ja toeta meid!

Mina tänan :)

Naiivsuse lõpp

Tere hommikust! Ärkasin just talveunest, või õigemini talvisest vaikimisest, sest ärksat tegevust on olnud juba mõnda aega küllaga. Seda lausa nii mitmel rindel et ei tea kust alustada informeerimist. Kuskilt aga peab ja seega võtan teema, mis kõige kaugemalt kunagi alanud. Nimelt näitused.

See oli 8.august 2009 kui avasin esimese päris ametliku näituse LOOV galeriis. Sellele eelnes tegelikult veel üks mitte nii ametlik, aga vähemalt sama tähtis kui kõik teised, kui mitte isegi tsuti tähtsam, kuna autoriks oli siiski hea sõber ja 'naabripoiss'. 

Kuna mulle numbrid väga meeldivad, siis kasutan ära ka veelkord võimaluse mainida, et kokku sai LOOV galeriis 50 näitust tehtud, kui nüüd veel liita sinna see esimene mitte ametlik, Telliskivi Loomelinnaku viis, hiljuti Saksamaal korraldatud kaks ja Naiivi 11, saab ilusa 69 kokku. Mõtlesin mina siis, et esialgu aitab. 

Nagu juba korra kuskil mainitud, on hetkel Naiivis käiv näitus mõneks ajaks minu viimane ja seega võtaks selle hetke, et meenutada ilusat koostööd Naiivikatega. 

Mäletan ühte õhtut aastal 2012, oli see vist Suudlevates Tudengites, kus mõned praegustest Naiivi omanikest jube asjalikult põrandat uurisid ja midagi maru asjalikult arutlesid. Diskussiooni teemaks oli nende tulevase baari põrandakate. Ma kategoriseerisin selle joobes jaburuste alla, kuid mõned kuud hiljem sain teada, et plaan on paigas ja tulebki baar. Posid panid pead kokku ja hakkasid tegutsema. Kunst ja kultuur oli neile südamelähedane ning kuna ühe omaniku, Silveriga olin juba galerii aegadel esmakordselt Loomemajanduskeskuses tuttavaks saanud, siis teadis tema ka minu poole pöörduda mõttega, et teeks koos mõne näituse. 

Seega siis jälle oma kontaktiraamatult tolmu pühkisin ja kunstnikega ühendust võtsin ja 2013 suvel esimese näitusena avamiseks Edgar Tedresaare “Virr-Varr” seina sai. Osutus kõige õigemaks valikuks, sobis punaste kiviseinte ja kogu avamise segadusega suurepäraselt. Järgneva kahe aasta jooksul järgnesid näitused Ahto Elleri, Andre Saviaugu, Katre Salu, Helmi Arraku, Lee Baumi, Katrina Kolki, Annika Murovi, Liis Kogeri ja Delegatsioon K näitused.

Igaüks omamoodi eriline ja kohati üllatavalt hästi Naiivi sobiv. Kõik nad andsid kohale oma meeleolu ja hinge ning riputamised, avamised ja maha võtmised on minu jaoks suurepäraste mälestuste keskmes. Heas seltskonnas sai veedetud mõnusid päevi otsides õiget tööde paigutust ja leides liialt pudedaid või läbitungimatult tugevaid kohti tellisseinas.

Kõik näitused said aga vaatamata pidevalt puuduvatele kruvidele ja suuremat sorti improvisatsioonile, rõõmsalt naiivse energiaga, alati seina. Meenutan neid riputuspäevi alati ülima rõõmuga. Vahepeal on aga elu nii palju muud ette visanud, et on aeg teha väike paus näitustele. 

Seega jääb weLOOvexhibition @ Naiiv näitusteseeriat lõpetama müra2000 näitus, mis on mitut moodi eriliseks osutunud. Miks näitus ise mulle oluline, saab lugeda eelnevas postituses. LOOV galerii näituste ajalukku läheb ta aga esimese näitusena, kus on toimunud vargus … vabandust, kaks vargust. Jah, viimane näitus on osutunud nii ägedaks, et mõned vaatajad ei suutnud jätta mälestust endale kaasa võtmata. 

Esimene töö oli näituselt läinud juba teiseks päevaks, mõned päevad hiljem kadus veel üks. Kõik see tekitas nii mõnedki mitmetasandilised mõtte kunsti väärtusest ja väärtustamisest. Müra2000 on tänavakunstnik, tema töid saab näha päris mitmes kohas Tarus. Kas Naiivist kaasa viinud tegelasel oli juba ammu suur kirg müra2000 töö endale saada? Oli see hetke emotsioon? Kas tänavakunsti stiilis töö kõnetab rohkem vaatajat? Kas selle emotsionaalne väärtus on kuidagi teistsugune? On see kunstnikule kompliment? Arutasime, tulemusele väga ei jõudnud.

Kui näed aga ühte kollast väikest koppa kellegi seinal ilutsemas, siis küsi talt, kust ta selle sai igaks juhuks.

Igal juhul aga sellise noodiga see näituste seeria Naiivis lõppeb ja eks näis kus, kuna, kuidas ja mis meeleoludega jälle alguse saab.

Seniks aga soovitan minna Naiivi, veel selle reedeni saab vaadata näitust, juurelda kunsti üle ja võtta üks toost selle auks. Mind igal juhul leiab Tartus väljas olles enamjaolt ikka sealt uusi toredaid mälestusi loomas. Cheers!

*veel mõned mälestused pildis ...

Müra2000 “НЕФТЬ”

Eile avanes Naiivis uus näitus ning mul on selle kohta seekord veidi rohkem öelda, kuna tegemist on näitusega, mis võttis väga kaua aega, kuni see lõpuks tehtud sai. Ühtlasi on tegemist minu viimase näitusega Naiivis.

Alustades siis algusest ... Kui ma LOOV galeriiga alustasin, ei teadnud ma Tartu tänava- ja stencilkunstnikest midagi. Läbi kunstikooli õpingute kogunes aga tutvusi ja teadmisi ning mulle tundus aina vajalikum nende vägagi andekate kunstnike töid näidata ka koondatuma ühes ruumis. Niisiis juhtus, et küll pikka näitust ei saanud tehtud, kuid vähemalt ühe, LOOV galerii viimasel neljal päeval toimunud ühepäevaste näitstena sai üles ka Müra2000 näitus "Asitõendid". Mulle väga meeldis, külastajatele ka. 

Kuna siis tuli näituste tegemisele paus sisse, jäi jutt pikemast näitusest kuhugi õhku rippuma. Kui aga alustasin Naiivis tegutsemisega, tuli see jälle päeakorrale. Suhteliselt nii pool naljaga, et noh, peaks ja võiks ja miks mitte. Eriti kaugele aga mõte ei jõudnud taas. 

Eelmise aasta lõpus aga sai korraldatud peamiset Tartu kunstnike näitus Saksamaal, Brandenburgi linnas Fürstenwaldes. Seal sai seinale (ja põrandale) ka kolm Müra2000 maali ning üks valmis lisaks ka kohapeal. Näituse avaürituse ajal mõtlesin, et nüüd on aeg käes: Müra2000 näitus alates jaanuarist Naiivis! Põhimõtteliselt oli tegu käsuga, et on aeg ära teha. Nii lihtsalt see siis käisgi tegelikult. Kuupäev sai paika pandud ja muud keerulist ei olnudki. 

Tööd said õigeks ajaks valmis ja seintele. Ja hea sai. Suur kontrast eelmisele, väga naiselikule näitusele. Nimelt on nüüd seintel värviliste naisfiguuride asemel kopad, põlevad autod ja isegi stencliga kaunistatud auto uks. 

Kunstnik ütleb näituse kohta nii:

Eelmisel aastal 10. sünnipäeva mittetähistanud Müra2000 on vahelduva aktiivsusega värvi pihustanud tänavatel, kodus, Emajõel ning KUMUs. Osalenud veel paaril näitusel, püüdnud end müüa oksjonitel ja ärritanud kunstisõpru Tartu Kunstimuuseumis. 2011 aasta lõpus korraldas LOOV galerii Müra2000 esimese isikunäituse ning on ka seekord otsustanud valiku lõuendile sattunud töid siseruumides välja panna. Kunstnikku inspireerivad inimesed. Kopad meeldivad ka.

Noor Eesti Kunst Saksamaal vol 2: Paper Jam

Nagu juba eelmises postituses mainitud, siis olude sunnil pidin Saksamaal organiseerima veel ühe näituse ja nagu ikka tavaliselt on, siis need kiirelt improviseeritud asjad kipuvad eriti head välja kukkuma.

Kui selgus, et näituseruumi alla kahe nädala rentida ei saa, Eestist toodud maalid pidid aga nädala möödudes tagasi koju rändama, oli plaan, et landkunstleben. e.V. tavapärane disainierite tiim mõtleb selleks teiseks nädalaks midagi toredat välja.

Novembri alguses selgus aga, et see mõte ei saa ajapuuduse tõttu kuidagi teostatud. Jube kahju oleks olnud aga ruumi lihtsalt raisku lasta. Edasine mõttekäik oli suht lihtne - mu õde Maarja tuleb ka Saksamaale, tema töötab Trükimuuseumis (kellega me ikka hea meelega oleme koostööd teinud) - aga teeme siis Trükimuuseumi näituse. Nad teevad ägedaid märkmike - aga teeks siis müüginäituse. Sealt edasi laienes teema üldisemalt paberikunstile ja seega sobis sinna juurde ka weLOOVorigami. Järgmine mõte oli aga, et meil on kohaliku omatoodanguna eriti toredaid väikeseid moose, need tuli ka muidugi näitusele müüki panna.

Tavapärasest lihtsamal tekkis ka näituse nimi - Paper Jam - noh, et paber ja moos ning paberiummistus jne ... mõistad? :D

Niisiis olid otsused langetatud, edasi pidi need ka siis muidugi ellu viima. Mina arendasin konseptsiooni, kirjutasin saksakeelseid tekste jmt, Maarja asus aga usinalt märkmikke tegema. Lisaks otsis ta välja mõned toredad Trükimuuseumi plakatid ja trükkis ka näituse jaoks ise reklaammaterjalid.

Eksponeeritav kraam sai koos eelneva näituse maalidega teele saadetud, plakatirulliga saabus Maarja mõned päevad hiljem. Peale väsitavat esimest näitusenädalat, asusime ühel tuulisel laupäevahommikul koos järgmist näitust üles panema. Ka ülespanek oli paras improvisatsioon, kuid ma jäin tulemusega väga rahule. Kohe akna alla sai paigutatud laud näidistega, mis nii mõnegi mööda ruttava kohaliku hoogu maha võttis.

Kui muidu mõlema näituse kokkuvõtteks saab öelda, et Fürstenwalde just ei ole pungil meie sihtrühmast, siis need, kes sisse astusid, olid vaimustuses ja tänulikud, et ka väikelinna veidi kunsti toodud sai. Seega jätsid 'weLOOVexhibition' kaks näitusprojekti kohalikele kunsti- ja disainihuvilistele uue emotsiooni, mis ju ongi minu ja ehk üldisemalt kunsti peamine eesmärk.

Noor Eesti Kunst Saksamaal, vol 1

Eelmise nädala esmaspäeval, kui avasime tühjana seisnud poepinna uksed, jõudsid lõpule pikad ettevalmistustööd maalinäituse jaoks Ida-Saksamaa väikelinnas Fürstenwaldes, mille läheduses olen viimased kümme kuud pesitsenud. Mu üldine näituste korraldustegevus on küll võrreldes galerii tegutsemise aegadega, kus sa iga kahe nädala tagant uus näitus avatud, minimaalseks jäänud, kuid kuidagi ei saanud oma aega Saksamaal mööda saata ühtegi näitust korraldamata.

Minu puhul käib sellise näituse korraldamine nii:

- Kraapida kokku LOOVa tavapärased abilised ning motiveerida neid võtta ette autoreis Eestist Saksamaale, koos kunstikoguga tagaistmel.

- Taodelda toetusi, organiseerida Saksamaa poolel ruum ja abilised.

- Postitada kunstnikele üleskutse osalemiseks Facebooki, ilma suuremate ettekujutustega, missugune näitus üldse olema peaks.

- Valida välja tööd, mis potentsiaalselt võiks koos head välja näha ja anda samas ülevaate, mitte võibolla nii väga üldiselt Eesti noorest kunstist, aga pigem sellisest, millega 'weLOOVexhibition' ennast tutvustada tahaks.

- Organiseerida maili ja FB teel inimesi moosides auto, tööd, snäkid, joogid jm vajalik. Seda kõike õigeks ajaks õigesse kohta 1500 km teekonnaks.

- Vahepeale läbida mitmeid paanikahetki.

- Kohapeal avastada, et tööd ja ruum sobivad suurepäraselt ning kokku sai igati hea ja kiidusõnu saanud näitus.

- Nädala lõpus pakkida kunst taas autosse ning üheagselt rõõmsalt ja kurvalt saata oma tore meeskond taas koduteele, mõtetes kahe kuu päras järgnedes.

Näitusel osalesid maalidega Andre Saviauk, Liis Koger, Paavo Käämbre, Ahto Eller, Lee Baum ja Edgar Tedresaar. Peamislt maalikunstinäitusele andsid veidi vaheldust MÜRA2000 stencilmaalid ja Mink by Kaari disainprossid. Kõik näitusetööd olid müügiks ning uue kodu Saksamaale leidsid endale viis nendest. Üks reisis ka Eestisse, et minu kodu hiljem kaunistada :)

Näitus leidis aset tühjana seisval poepinnal, millel meie rõõmuks olid maast laeni aknad ning näituse pimedas ülespanek oli ilmselt toredaks etendseks möödujatele.

Avamiseks pakkusime muidugi kilu-, pasteedi- ja sulajuustuleiba. Kõrvale rüüpamiseks kodumaist siidrit ja astelpajunapsu.

Oli ilus näitus, mida ma ei oleks kuidagi saanud korraldada ilma osalenud kunstnike ja mu armsate abilisteta. Tänud juba eelpool nimetatud kunstnikele ja mu armsatele sõpradele - Valter, Kersti, Uku, Kaari, Maarja ja Fred, kes olid nõus nii eeltööde juures aitama, kui selle pika reisi ette võtma.

*Kuna ruumi omanik ei olenud meile nõus ruumi alla 2 nädala rentima, siis sai nädalaga kokku pandud ka teine näitus, mis hetkel veel käimas ja mille kohta varsti ka veidi pajatan. Alustuseks võib aga öelda, et näitus kannab nime Paper Jam, on koostöö Tartu Trükimuuseumi ja meie kohaliku asutuse landkunstleben'iga. Vartsi siis aga pikemalt.

"Noor Eesti Kunst"

Estnische Kunst zu Gast in Fürstenwalde 

Temporäre Ladengalerie
Eisenbahnstr. 130
15517 Fürstenwalde

9. - 13. November 

Öffnungszeiten: 11 - 18 Uhr 

Wir machen für eine Woche ein kreatives Fenster in Fürstenwalde auf. In der temporären Galerie in der Eisenbahnstraße 130 stellt der Kunstverein landkunstleben e.V., der auch den Garten Steinhöfel betreibt, in Zusammenarbeit mit der Künstlerinitiative 'weLOOVart', junge Kunst aus Estland vor.

Wir laden zu einer Augenreise in die Bildwelt unserer nord-östlichen Nachbarn ein, mit Malerei, Aquarell und Zeichnung. Kommen Sie vorbei und ins Gespräch mit den Künstlern. Genießen Sie eine Pause vom Alltäglichen.

Am 11. November ab 17 Uhr laden wir herzlich ein zu einem 

Abend mit Kunst, Snacks und Getränken aus Estland. 

Die Galeristin Helen Puistaja stellt ,weLOOVart’ in einem Galeriegespräch vor.

Suchen Sie vielleicht nach einem speziellen Geschenk? Kunst und Design aus Estland stehen zum Verkauf, etwas Besonderes, das nicht überall zu finden ist.

_____ 

Ein Projekt von:
landkunstleben e.V.
Steinhöfeler Str.22 15518 Buchholz
landkunstleben@t-online.de
www.landkunstleben.de
Tel mobil: 0173 234 3818

und 'weLOOVart'
helen.puistaja@gmail.com
weloovorigami.tumblr.com

*Mit Unterstützung des Kulturamtes des Landkreises Oder Spree

--Eestikeelne postitus ka tulemas :)

Delegatsioon K "NaNa"

See laupäev avanes Naiivis taas uus näitus, millele taas kaugjuhtimisel kaasa aitasin. Sel hetkel kui Naivistid ja Naiivitarid Naiivis lõbusalt tähistasid, olin mina küll juhtumisi hoopis Prahas õhtut nautimas, kui mõtted olid kohal ning järgmisel avamisel kavatsen ka füüsiliselt kohal olla.

Näituse kohta ütleb Delegatsioon K:

Taaskord, ja juba kolmandat korda, astub kõige värskema loominguga teie ette Tartu naiskunstnike kooslus Delegatsioon K:

Kairo

Kudrun Vungi

Kärt Rebane

Kristina Viin

Kairo, oma vanas ja uues headuses, toob teie ette portreid, mis oma detailide ja värvide poolest ei jäta külmaks ühtegi kaunishinge ega ka haput kunstipessimisti. Igas detailis peitub lugu.

Kudrun on samuti naispoweri lainel. Kui eelmisel näitusel said tuld naised tema enda minevikust, siis nüüd tuuakse teie palge ette tuttavlikud ning tundmatud kaunitarid. Siluetilikult modellilikud, kuid siiski oma salamaailma/maagiaga.

Kärt on kaevunud libamaailma paraleellreaalsusesse. Sabaga ja ilma. Mustrid ja tekstuurid kui virvatulukesed ning nende vahele eksivad libarebased.

Kristina on kui elu ise ning kajastab oma erinevaidi rolle läbi akvarellimaalide, tundmata kartust oma salamaailmade paljastamise ees.

Liis Koger "Virvaulevilk"

Augusti alguses avanes Naiivis taas uus näitus. Liis Kogeri maalinäitus 'Virvatulevilk' jõudis Tartusse pärast rännakuid Berliini galeriis tȇte, kohvikus jää-äär ning Tallinna Haus galeriis. 

Virvatuli on valgusilming, mida võib tabada tavaliselt öösiti märgaladel – oma vilkumisega meelitab see rändajaid laukasse või siis Naiivi. Iidamast-aadamast on inimesed täheldanud, et virvatuli ei püsi ühe koha peal, vaid liigub siia-sinna, kandes endas aatompommi kolme mõjutegurit: valgussähvatust, lööklainet ja läbivat radiatsiooni. Kultuuribaari Naiiv on alates 5.augustist koondatud tuule poolt edasi kantud õlivärvidest virvatuled lõuenditel, mille vahel inimene võib viibida, kartmata, et lähenedes liiguvad õhumassid eest ära; kui inimene aga virvatulest eemaldub, võib tuli talle järgneda...

Hetki, mis ületavad igavikku, on raske tabada. Nendega võib juhuslikult kohtuda, kui lõputu õnnemäng otsustab, et kõik jaguneb kahega. Ühes filmis küsiti aastatelt üle saja vanadelt rumeenlastelt, mis on elu mõte, vastasid nad, et isegi kui nad seda kunagi teadsid, on see neil nüüdseks ununenud. Meele tuuleveskid ei küsi, kaua kestis mälestuseks kasvanud algpõhjus. Üksnes seda, mida uneleme üksinduses avanevates ruumides, mille ustest läbi astudes tuleb viibida ja uskuda viisil, mida ei saa seletada.

Seletamatud asjad on reetmatud. Need viivad vaheolekutesse, kus kuiiganes võimatu on ainus võimalus, mis jaguneb kahega nii, nagu virvatulevilk suhestub inimese või tuulega. Unustatud allikas ütleb, et kõik, mis meist lähtub, olgu muusika, mis seda pole, olgu vaikus. Õnn on tõeline isegi siis, kui sel pole alust – see on nagu valgekõlaline muusika, mida Baricco järgi mängitakse mahedalt ja mille järgi tantsitakse aeglaselt; milles võib kuulda helisemas vaikust ja milles tantsijad on liikumatud.

Need abstraktsed õlimaalid on hetkigavikud, mille kohal suveöö naeratab kolm korda, kuna es wär' so schön gewesen. Kuna aja ainus mõõde on tunne, naeratab kaduvus nagu lõputu õnnemäng – nagu Sondheimi muusikalis: esimene naeratus pühitsusega noortele, kes ei tea midagi, teine inimlastele, kes teavad liiga vähe, ja kolmas vanadele, kes teavad liiga palju. Kuna kõik on ebatõenäoline, ei tasu lasta sellest ennast heidutada.

(Virvatuli on metafoor.)

Annika Murov "NatGeo on Acid"

Laupäeval avanes Naiivis kaugjuhtimise teel taas uus we LOOV exhibition, seekord noor kunstniku Annika Murovi esimene isikunäitus "NatGeo on Acid". 

Annike ütleb näituse kohta: NatGeo On Acid on maalide seeria, kus kohtuvad hüperrealistlik objektilahendus ja sürrealistlik värvilahendus. Ühtlasi sai kunstnikul kõrini aastaid viljeletud must-valgest söegraafikast.

Mõned tööd on ka täitsa võimalik endale soetada, mine heida pilk peale!

Kallid LOOV sõbrad. Jah, ma olen veel elus ... kuigi siinsest tegevusest seda arvata polnud. Arvasin aga nüüd, et on aeg endast veidi märku anda ...

Peab tõdema, et elu on viinud vahepeal teistele radadele ja LOOV on jäänud veidi tahaplaanile. St on välja filtreerunud mõned osad, mis tegutsevad.

Eelkõige on see weLOOVorigami, mis on saanud endale Tumbrl blogi ja kel huvi, saab tegevust jälgida weloovorigami.tumblr.com lehel. Kuidas origamidel üldiselt läheb, üritan ka varsti pikemalt sõnadesse panna.

Teisalt jätkuvad näitused Naiivis. Peale viimast postitust on olnud kaks näitust:

Hetkel on Naiivi seintel nende endi korraldatud näitus, uus LOOV koostöö ootab maikuus. Naiivi näitustest luban ka pikemalt kirjutada veel lähitulevikus (loodetavasti)

Alles mais, west mind on tee viinud vahepeal Saksamaale elama ... ja see on veel kolmas omaette lugu. Võtan ennast käsile ja kirjutan need lood varsti kokku :)

Delta Klassikaraadios

Kui on üks koht, mis ikka korjab vahest ka LOOV tegemistest rääkivad pressiteated üles ja meiega jutustama tuleb, siis on see Delta saade Klassikaraadios. Olen nendega viimase nelja aasta jooksul nii mõnigi kord vestelnud. Juhtus ka mõni päev tagasi siis nii, et Tartu stuudiosse mind kutsuti ja seal veidi oma tegemistest 'we LOOV art' brändiga pajatasin.

Rohkem kui korra kerkis jututeemaks ka Naiiv, kus siis 'we LOOV exhibition' ennast sisse seadnud ja ka muid üritusi tahaks seal vahest korraldada.

_______

Käime ära Tartus ning heidame pilgu sealsele kunstielule. Alates 2009. aastast tegutseb Taaralinnas bränd "we Loov art", mille alt leiab erinevat kunstilist - ehteid ja disaini, näituste, õpitubade ja suuremate ürituste korraldust. Juttu tuleb ka kunstikohvikust Naiiv, kus on avatud mitu näitust. Lähemalt räägib Helen Puistaja. (Hedvig Lätt)

Kuulad saadet siit.

"Virr-Varr" Naiivis

foto: Kristjan Teedema (Postimees)

Väidetavalt on kolm kohtuseadus ja igasugused asjad kipuvad tulema kolme kaupa. Nii on ka lood LOOV näitustega nähtavasti. Nimelt oleme nüüd omadega, peale algust LOOV galeriis ja vahepalasid Telliskivi Loomelinnakus, jõudnud kolmandasse näituste korraldamise kohta. Selleks on Tartus äsja, oh üllatust – kolme toreda sõbra poolt avatud kultuuribaar Naiiv. 

Naiiv asub Vallikraavi tänaval ning on Tartus tavapäraseks saanud pisikeste baaride kõrval lausa hiiglaslik, lisaks suurele siseruumile, on võimalus istuda ka terassil, nautides rohelust ja linnulaulu. 

Sees istujate visuaalseks naudinguks sai aga kohale toodud Edgar Tedresaare tööd, mis sealsetele punasest tellistest seintele istuvad nagu valatud. Näituse “Virr-Varr” puhul on tegemist otseloomulikult Edgari kolmanda näitusega LOOV galeriis – näitusekohas. Esimene neist - “Süsteem Balalaika” leidis aset päris galerii alguses, 2009 aasta sügisel. Järgmine, nimega “Pingviin all paremas nurgas” jõudis galeriisse aga selle päris lõpuaegadel, 2011 aasta sügisel. 

Nimega sobivalt näeb näitusel mitmeid eri seeriatest töid, mis aga töötavad nii üksteise kui ruumiga ühtse tervikuna. Nagu eelmiste näituse puhul, on ka seekord tegemist võrdlemisi sürreaalsete töödega, milledesse võib pikemalt kaduda ja leida nii mõndagi. Kunstnik sõnul on tööd... 

“Läbilõiked inimese tunnetusest, meeleseisunditest, aimatava mälupildi laadse kehani. Vahest on tunne nagu pildil oleks keegi, aga siis lahkub ta sealt jättes vaid jälje.” 

Edgar Tedresaar on lõpetanud Tartu Kõrgema Kunstikooli maalingute osakonna ning õpib edasi Tartu Ülikoolis. Lisaks isikunäitusele on ta tööd  osalenud mitmetel grupinäitustel ja oksjonitel.

Näitused saavad Naiivis olema vahetuvad. Edgari loomingut on külastajatel võimalus nautida (ja ka endale soetada, huvi korral kirjuta: helen.puistaja@gmail.com) vähemalt kolm kuud, seda luban. Mis aga saab edasi, seda juba siis kui aeg selleks õige.

Kontrastid Tallinnas

See ennast kaua kaua loonud Tallinna näitusteseeria ja selle juurde käivad avamised on siis nüüd kõik tehtud, seda küll juba päris mitu nädalat tagasi, kuid eks kunagi ei ole hilja mõtteid jagada. 

Kolmanda avamiste ringiga panid Telliskivi näitustele punkti Mirjam Mölder-Mikfelt ja Jari Heinonen. Tegemist kahe fotonäitusega kahelt väga erinevalt inimeselt. Noor naine ja vanem mees; eestlane ja soomlane; läbimõeldud - organiseeritud ja rahumeelne - kaootiline; aktiivne ja passiivne; kosmos ja maa.

Nii kaugelt tagasi vaadates ei mäletagi kahe ülespaneku ja avamise päeva detaile, vaid just see erinevuste kohtumine on peamine mälestus. Igaljuhul oli aga tegu taas põneva ja hariva avamisega, mida nagu ikka kõige parem kirjeldada piltides (mis seekord päriselt hea kaamera ja mitte telefoniga tehtud, autoriks Mirjam).

  

Lõpetuseks pean aga ütlema, et tõesti, uusi kogemusi ja õppetunde tuli sellest kaks kuud kestnud sarjast sama palju kui kaks aastat oma galeriis näituste tegemisest. Uus koht, uued inimesed, hoopis teised probleemid ja tulekahjud. 

Tartus oli ikka oma ruumide eripära ja tavaliselt esinevad mured teada ja lahendused kiired. Teiste hallatavates ruumides aga ei saa nii kergelt läbi. Kui valgusti ikka ei tööta, siis ei piisa lambi vahetamisest või viimases hädas loomeka poole pöördumisest. Tuleb lihtsalt oodata kuni kohalik asjataja leiab aja või viitsimise probleemiga tegeleda. Plastnõud ei olegi tagaruumi kapist kohe haarata, nagu ka mitte vaagnad ja noad kõrval kohvikust. 

Igaljuhul aga hakkama koos kunstnikega saime ja suured tänud neile, Telliskivi maja Riinale ja ka kõigile külastajatele muidugi.

Järgmise korrani :)