Liis Koger "Virvaulevilk"

Augusti alguses avanes Naiivis taas uus näitus. Liis Kogeri maalinäitus 'Virvatulevilk' jõudis Tartusse pärast rännakuid Berliini galeriis tȇte, kohvikus jää-äär ning Tallinna Haus galeriis. 

Virvatuli on valgusilming, mida võib tabada tavaliselt öösiti märgaladel – oma vilkumisega meelitab see rändajaid laukasse või siis Naiivi. Iidamast-aadamast on inimesed täheldanud, et virvatuli ei püsi ühe koha peal, vaid liigub siia-sinna, kandes endas aatompommi kolme mõjutegurit: valgussähvatust, lööklainet ja läbivat radiatsiooni. Kultuuribaari Naiiv on alates 5.augustist koondatud tuule poolt edasi kantud õlivärvidest virvatuled lõuenditel, mille vahel inimene võib viibida, kartmata, et lähenedes liiguvad õhumassid eest ära; kui inimene aga virvatulest eemaldub, võib tuli talle järgneda...

Hetki, mis ületavad igavikku, on raske tabada. Nendega võib juhuslikult kohtuda, kui lõputu õnnemäng otsustab, et kõik jaguneb kahega. Ühes filmis küsiti aastatelt üle saja vanadelt rumeenlastelt, mis on elu mõte, vastasid nad, et isegi kui nad seda kunagi teadsid, on see neil nüüdseks ununenud. Meele tuuleveskid ei küsi, kaua kestis mälestuseks kasvanud algpõhjus. Üksnes seda, mida uneleme üksinduses avanevates ruumides, mille ustest läbi astudes tuleb viibida ja uskuda viisil, mida ei saa seletada.

Seletamatud asjad on reetmatud. Need viivad vaheolekutesse, kus kuiiganes võimatu on ainus võimalus, mis jaguneb kahega nii, nagu virvatulevilk suhestub inimese või tuulega. Unustatud allikas ütleb, et kõik, mis meist lähtub, olgu muusika, mis seda pole, olgu vaikus. Õnn on tõeline isegi siis, kui sel pole alust – see on nagu valgekõlaline muusika, mida Baricco järgi mängitakse mahedalt ja mille järgi tantsitakse aeglaselt; milles võib kuulda helisemas vaikust ja milles tantsijad on liikumatud.

Need abstraktsed õlimaalid on hetkigavikud, mille kohal suveöö naeratab kolm korda, kuna es wär' so schön gewesen. Kuna aja ainus mõõde on tunne, naeratab kaduvus nagu lõputu õnnemäng – nagu Sondheimi muusikalis: esimene naeratus pühitsusega noortele, kes ei tea midagi, teine inimlastele, kes teavad liiga vähe, ja kolmas vanadele, kes teavad liiga palju. Kuna kõik on ebatõenäoline, ei tasu lasta sellest ennast heidutada.

(Virvatuli on metafoor.)