Kõik hea tuleb kolme kaupa?

Järgneb postitus, mis on põhimõtteliselt eelmise sissekande tsuti lühem kokkuvõte, konkreetsemate faktidega :)

Enam kui seitse aastat tagasi sai ühe lapsepõlve unistuse ja erinevate ootamatute kokkusattumiste tulemusel alguse LOOV.  Nüüdseks olen jõudnud aga päris mitu muud asja vahepeal algatada, LOOV jääb aga alati selleks esimeseks seemneks, kust kõik teised ideed ja tegemised alguse said.

LOOV tahtis alustada kohvikuna, mille juurde käib galerii, alustas aga hoopis galeriina, mille juurde käis disainipood. Nii see teatavasti siis mõnda aega eksisteeris ja muuseas ka eluvaimu oma väikesele järglasele weLOOVorigami eheteseeriale andis.

Peale galerii sulgemist ilmus päris tublisti tegutsema ka weLOOVexhibition. Nende kahe kõrvale tekkis aga mingi hetk The Unified Field eheteseeria, mis on tegelikult rohkem mind peegeldav kui kirsiõiehõnguline origami. See on alati jäänud minu pisikeseks pesamunaks, mis tegutseb vaikselt omaette, on aga leidnud endale pühendunud fännid.

Selle aasta alguses sattusid juhused taas kokku ja asusin Aparaaditehasesse disainipoodi rajama. See on nüüdseks ilusti sisustatud, vajalikud Exceli tabelid tehtud ja tulevasele poepidajale üle antud.

Ehk siis peale kahte poodi ja kahte brändi ründaks nüüd mõlemas kategoorias kolmandat, millel on nüüd ka lõpuks nimi: Slow.

Slow on teadlik ja vegan rõiva- ja elustiili pood, mille eesmärk on tuua klientideni jätkusuutlikke, stiilseid ja taskukohaseid riideid. See on isiklikust kvaliteetsete ja minimalistlike rõivaste otsingutest välja kasvanud pood, mis nii kauba valikus kui kontseptsioonis rõhub teadlikule ja jätkusuutlikkusele aga ka jäävale stiilile.

Slow veebiood stardib 2016 sügisel, füüsiline pood Tartus niipea, kui leiame sobiva pinna. Poe ruumi kasutuse osas üritame olla sama teadlik ja ressursse säästev kui müüdav kaup. Lisaks toimib Slow ka üldise info kogujana ja jagajana. Nii blogi postituste kui isikliku nõustamise kaudu üritame levitada jätkusuutliku eluviisi põhitõdesid ning ergutada tarbijat erinevates valdkondades sellele enam rõhku asetama.

Koduleht on meil veel loomisel, seniks aga saab FB lehel ennast kursis hoida: facebook.com/slow.ee

Mul on suured lootused sellele, et kolmas on hea ja jääb viimaseks. Selle kõige elluviimiseks oleks aga vaja veidi toetust. Seepärast sai tehtud projekt Hooandjasse, mis nõudis ka minu elu kõige suuremat väljakutset: kaamera suunas targa jutu ajamist. Kui juba näituste avamised olid minu jaoks rasked, siis see oli hoopis teine tase õudust. Asja tast aga sai ja eks ma siis seda eneseületust ka levita.

Ehk siis, kui sul on huvi teadlike ja ilusate riiete vastu, siis ole hea jaga, jälgi ja toeta meid!

Mina tänan :)

Noor Eesti Kunst Saksamaal vol 2: Paper Jam

Nagu juba eelmises postituses mainitud, siis olude sunnil pidin Saksamaal organiseerima veel ühe näituse ja nagu ikka tavaliselt on, siis need kiirelt improviseeritud asjad kipuvad eriti head välja kukkuma.

Kui selgus, et näituseruumi alla kahe nädala rentida ei saa, Eestist toodud maalid pidid aga nädala möödudes tagasi koju rändama, oli plaan, et landkunstleben. e.V. tavapärane disainierite tiim mõtleb selleks teiseks nädalaks midagi toredat välja.

Novembri alguses selgus aga, et see mõte ei saa ajapuuduse tõttu kuidagi teostatud. Jube kahju oleks olnud aga ruumi lihtsalt raisku lasta. Edasine mõttekäik oli suht lihtne - mu õde Maarja tuleb ka Saksamaale, tema töötab Trükimuuseumis (kellega me ikka hea meelega oleme koostööd teinud) - aga teeme siis Trükimuuseumi näituse. Nad teevad ägedaid märkmike - aga teeks siis müüginäituse. Sealt edasi laienes teema üldisemalt paberikunstile ja seega sobis sinna juurde ka weLOOVorigami. Järgmine mõte oli aga, et meil on kohaliku omatoodanguna eriti toredaid väikeseid moose, need tuli ka muidugi näitusele müüki panna.

Tavapärasest lihtsamal tekkis ka näituse nimi - Paper Jam - noh, et paber ja moos ning paberiummistus jne ... mõistad? :D

Niisiis olid otsused langetatud, edasi pidi need ka siis muidugi ellu viima. Mina arendasin konseptsiooni, kirjutasin saksakeelseid tekste jmt, Maarja asus aga usinalt märkmikke tegema. Lisaks otsis ta välja mõned toredad Trükimuuseumi plakatid ja trükkis ka näituse jaoks ise reklaammaterjalid.

Eksponeeritav kraam sai koos eelneva näituse maalidega teele saadetud, plakatirulliga saabus Maarja mõned päevad hiljem. Peale väsitavat esimest näitusenädalat, asusime ühel tuulisel laupäevahommikul koos järgmist näitust üles panema. Ka ülespanek oli paras improvisatsioon, kuid ma jäin tulemusega väga rahule. Kohe akna alla sai paigutatud laud näidistega, mis nii mõnegi mööda ruttava kohaliku hoogu maha võttis.

Kui muidu mõlema näituse kokkuvõtteks saab öelda, et Fürstenwalde just ei ole pungil meie sihtrühmast, siis need, kes sisse astusid, olid vaimustuses ja tänulikud, et ka väikelinna veidi kunsti toodud sai. Seega jätsid 'weLOOVexhibition' kaks näitusprojekti kohalikele kunsti- ja disainihuvilistele uue emotsiooni, mis ju ongi minu ja ehk üldisemalt kunsti peamine eesmärk.

Apfelfest

Ootamatult on möödudnud meie aia viimane pidu - Õunapidu, mis ühtlasi tähistab ka hooaja lõppu. Seega pole kaugel ka minu siinse aasta lõpp.

Pea üheksa kuud tagasi alustasin külmas ja pimedas jaanuaris vabatahtlikuteenistust. Aed oli sel hetkel veel kaetud kerge lumekihiga, põllulapp tumepruun ning ei osanud ette kujutada, milline see suvel välja võib näha... ja milliseks mu elu siin kujuneb oli veel vähem ettearvatav.

Nüüd, kui aiatööde, võrgustiku seminaride ja kunstiprojektide kõrvalt on ka jätkunud näitused Tartlastele tuttavas Naiivis, peab tõdema, et kõik on läinud nii, nagu peab.

Tunne on, nagu oleks pöördunud tagasi LOOV Galerii aegadesse, vaid kunstiruum on vahetunud põllu vastu, näituste asemel vahetuvad aga aiasaadused. Iga paari nädala tagant oleks nagu uus maal lõunedile tekkinud. Ilu ja rõõmud on aga samad, raskused ka. Vaimustus külastajate silmis aga laseb need viimased kiirelt unustada.

Kui vanasti sai ikka vahest mõne ürituse või näituse jaoks katsetatud kujundustöödega, siis selle veidi teistsuguse näitusepinna eest hoolt kandmise kõrvalt olen teinud kujundusi pidude ja marmelaadikaaside jaoks. Need on õnnestunud paremini, kui vanasti, põhjust kahtlustan värskes õhus ja ilusas ümbruses olevat.

Tulles aga tagasi teema juurde, siis pidu oli tore, inimesi palju, ilm fantastiline. Rõõmsalt sai ennast jagatud oma ehete ja ise keedetud ning kujundatud moosipurgikeste müügi vahel.

Nüüd, kui aed on vajumas talveunne, ärkab vaikselt landkunstleben'i kunsti osa nii organisatsioonis kui minul isiklikult. Oktoobris võivad Tartlased oodata uut Naiivi näitust, novembris aga Brandenburglased Eesti noort kunsti oma kodukandis (mõlemast täpsemalt juba varsti). Detsembri pühendan aga ilmselt uutele ideedele, mida Eestisse naasedes ellu viima hakata. Eks näis mis pikad sügis- ja talveõhtud toovad.

*See nädal tõi igaljuhul ühe väga rohelise konna ja palju ilusat valgust.

Ja seekordne peo flaier nägi välja selline:

Sommerfest

Augusti alguses sai minu hetke koduaiakeses peetud järjekordne pidu - Sommerfest, ehk siis suve tähistamine. Seekordne üritus oli Frühlingsfest'ist umbes poole väiksem ja seega täpselt õiget mõõtu mõnus päev aias koos toredate inimestega.

Kuna olin just Eestist tulnud, võtsin sealt kaasa ka veidi kunsti ja disaini, mis samuti sai müügiks ja vaatamiseks välja pandud.

Toiduvalik oli seekord eriliselt ilus ja värvikirev - suures osas muidugi otse põllult. Muidugi jätkasin ka oma origamiprojektiga ja ka seekord olid abilised tublid ning nii mõnigi kurg sai jälle origamipuu külge kinnitatud.

Samuti juhtus ka seekord, et flaieri pidin kujundama. Inspireerituna meie ringikujulisest paigutusest suurel põllul ja värvikirevast porgandivalikust, sai see just selline:

Nüüd on jäänud veel vaid Apfelfest ja vähem kui viis kuud Saksamaal inspiratsiooni kogumist. Uued ideed Eestis edasi tegutsemiseks küpsevad aina. Eks näis mis tulevik toob ... "we LOOV ...."?

Frühlinsgfest

Minu väike armas ühing kus siin Saksamaal töötan avas mai alguses pidustuste hooaja Frühlingsfest'i ehk Kevadpeoga. See on iga aastane üritus, kus meie aeda (kuhu ei vii nädalavahetusel üksi buss) tuleb kohale kuni 600 inimest nautimaks loodust, head toitu ja toredaid inimesi.

Kevad on ka alati origamidega minul käsi käes käinud, seega, nagu te võite juba arvata, sai ka seekord kurgede voltimine ette võetud. Valisin välja toreda puu, paigutasin oma lauakese koos paberitega sinna alla ja kukkusime koos külastajatega voltima.




Selle aasta peo kujunduslik pool kukkus ka kuidagi pool juhtumisi minu näppudesse ja sain tehtud oma esimese printi läinud flaieri. Otseloomulikult sai sinna pandud ka origami, mille hoolega voltisin aia pildiga paberist.

Ääretult tore üritus oli, nüüd jääme Suvepidu ootama :)

Kallid LOOV sõbrad. Jah, ma olen veel elus ... kuigi siinsest tegevusest seda arvata polnud. Arvasin aga nüüd, et on aeg endast veidi märku anda ...

Peab tõdema, et elu on viinud vahepeal teistele radadele ja LOOV on jäänud veidi tahaplaanile. St on välja filtreerunud mõned osad, mis tegutsevad.

Eelkõige on see weLOOVorigami, mis on saanud endale Tumbrl blogi ja kel huvi, saab tegevust jälgida weloovorigami.tumblr.com lehel. Kuidas origamidel üldiselt läheb, üritan ka varsti pikemalt sõnadesse panna.

Teisalt jätkuvad näitused Naiivis. Peale viimast postitust on olnud kaks näitust:

Hetkel on Naiivi seintel nende endi korraldatud näitus, uus LOOV koostöö ootab maikuus. Naiivi näitustest luban ka pikemalt kirjutada veel lähitulevikus (loodetavasti)

Alles mais, west mind on tee viinud vahepeal Saksamaale elama ... ja see on veel kolmas omaette lugu. Võtan ennast käsile ja kirjutan need lood varsti kokku :)

Intsikurmu

Tere kallid we LOOV art sõbrad.

Jah, et ei ole meist kaua kuulnud. Vabandan.

Aga mis me siin sotsiaalmeediates ikka pikalt räägime. Tulge hoopis Põlvasse Intsikurmu muusikafestivalile. Räägime seal :)

we LOOV origami on kohal ...

Meid toetab tore sõber KutshiMutshi ....

Kohal on ka LOOV väike süngem õde, The Unified Field ....

Mis veel, tule vaat ise!

we LOOV origamide ajalugu

Esimesed kured. Ainer Hanni pilt. 2010

Täna on üks oluline päev 'we LOOV origami' ajaloos ja seepärast võtsin selle hetke, või pigem mitu hetke, et panna kirja origamiehete senine lugu. Miks just täna selline päev, see selgub lõpus. Jälgides mingeid kindlasti olemas olevaid kirjatüki reeglit, mille kohaselt lugejad ikka oleks sunnitud kogu eelneva jandi ka läbi lugema, et tuumani jõuda.

Seega alustagem algusest. Kui nüüd väga kaugele uidata, siis päris alguses on LOOV galerii tegemise lugu. Origamide alguslugu peitub aga kuskil 2010 aasta talve lõpuosas. See oli nimelt aeg, kui ma üritasin mulle veel ikka väga uut näituste korraldamise ja kava tegemise asja endale selgeks teha. Sealt tuli ka vastu esimene ära jäänud näitus ja kiire vajadus midagi asemele improviseerida.

Plakat: ilmselgelt.com

Mõnda aega enne seda olin ma aga mingil seletamatul (ehk siis minu jaoks tavapärasel) põhjusel kodus võtnud neli tundi oma elust ja sisustanud selle origami Yoda (minu oma päris selline küll ei tulnud paraku) tegemisega (kui te ei tea, kes see on, siis häbi häbi).

Ehk siis oli kuskilt tekkinud mul huvi origami vastu ja olin lugenud lugu Sadako Sasaki'st ja tema tuhande origamikure voltimise üritusest. See oli vägagi südant soojendav ja tekitas mõtte teha üleskutse tartlastele tulla koos kurgesid voltima, need esmalt galeriisse riputada ning hiljem Loomemajanduskeskuse taha puu otsa.
 

Mõeldud, tehtud. Aeg planeeritud, Valteril plakat kujundatud. Paberid hangitud ja endale kure voltimine kivikindlalt selgeks tehtud. Nii ma siis 29.märtsil 2010 galeriisse jõudes maha istusin ja voltima hakkasin, et esimesed paar kurge alustuseks üles riputada. Iga päev käis mõni huviline abiks mul ja iga õhtu sai kurgede arv kirja pandud. Täpsem dokumentatsioon on muidugi siinses blogis ka saadaval 'Kured' sildi all.

1000 origamikurge LOOV galeriis

Jäädvustas Valter.

Mis kõik vahepeal toimus, ei hakka ma ümber kirjutama, saate lugeda vanadest postitustest. Kuskil selle näituse vahepeal tegime aga koos Piretiga ühe hiiglasliku kure, mis pani omakorda mõtlema, et teeks ka pisikesi, paneks konksud otsa ja puha. Nii saigi, ostsin vajalikud vidinad ja tegin kõige esimesed origamiehted, mis algul vaid sõpradele jagamiseks olid mõeldud (Piret ka kõige esimesed pruunikast paberist kured endale sai), kiirelt aga populaarseks osutusid ja galeriis endale müügikoha leidsid.

Piret, Helen ja hiigeorigami.

Sel hetkel alustades, ei arvanud ma, et rohkem kui kolm aastat hiljem ikka veel regulaarselt suuremat sorti voltimisega tegelen. Nii aga on, ja just sel aastal on ehted enneolematult populaarseks muutunud. Mai kuus näiteks müüdi Tallinna erinevates poodides kokku üle 50 paari ehteid, ainuüksi selle aasta numbri sees olen ligi 400 paari voltinud. Ei möödu ühtegi töölt vaba päeva, kui ma kas ei voldi, laki või konkse pane väikesetele paberjubinatele. Jonnin küll regulaarselt kõikidele kes kuulama satuvad, et selg on valus, näpud paistes ja mida kõike veel, aga tunnistama peab, et mulle tegelikult meeldib see mida teen. Õigemini meeldib mulle see, et need mu seljavalu tekitajad teistele rõõmu teevad. Sellepärast käin ka ikka vahest üritustel müümas, et seda otse näha.

Nüüd aga siis tuumani, miks just täna selline tähtis päev. Nimelt, pamparapam, trummipõrin .... Täna panin posti kõige esimese karbitäie origamisid, mis lähevad müüki väljaspool Eestit, seda nimelt Saksamaal, Kölnis.
 
Selle asjaga olid lood nii, et üks Kölnis Postkaretnladeni nimelises poes töötav Eesti neiu ostis viimati kodu külastades endale origamid ning tema ülemus sattus neist nii vaimustusse, et tellis minult kohe poodi müüki pea 40 ehet. Kusjuures mainima peab seda, et ma olen reklaami ja promo osas olnud vägagi laisk ning olgem ausad, kui oleks juba varem pingutanud, siis oleks ehted ehk juba ammu vällamaal ka. Nüüd aga esimene tõuge antud ja ehk jõuavad veel kuhugi. Sealjuures muidugi on piiranguks minu puht füüsiline võime ehteid teha. Eks on jõudnud aeg endale odavat tööjõudu hakata hankima.

Kõige esimene jäädvustus Valteri poolt. 2010.

... ja viimaks päris fotoshoot Mari Jäneselt. 2013.

Nii siis läks ka, et tänu sellele tellimusele sai tehtud 'we LOOV origami' inglise keelne blogi ja ka lõpuks päris korralikud sildid trükitud. Kujundas nagu ikka Valter Jakovski - ilmselgelt.com.

Pakikene peaks jõudma Kölni ilmselt järgmise nädala alguses, ning siis saan öelda, et ehteid on müügil tartus, Tallinnas ja Kölnis (Breite Strasse 93, kui tahta täpsem olla). Kas pole mitte nunnu?

Siinkohal tahaks hirmsasti veel tagasisidet origamiehete omanikelt. Kust te saite nad? Mis reaktisoone on tekitanud? Kuidas vastu pidanud? jne ... olen igasuguse tagasiside üle väga tänulik.

Origamide oma blogi

Et ka kohalikust riigist väljaspool olevad origami sõbrad aru saaks, mis toimub, siis sai 'we LOOV origami' endale lõpuks päris oma eraldi blogi.

Selle jaoks alustasin sõprussuhet Tumbler'iga, vaatab mis sellest välja tuleb, aga igal juhul, minge heitke pilk peale - weloovorigami.tumblr.com

*Mis mind lõpuks tegudele ajendas, sellest aga juba varsti, kui üks tegu on tehtud ja on millest kirjutada.

Origamidest, kirsiõitest ja ühendatud inimestest

Kuna järgnev jutt on tihedalt seotud eelnevas postituses teemaks olnud The Unified Field nime kandva projektiga, siis kui Sa ei ole seda veel lugenud, loe. Siis jätkame ...

Nagu mainitud, on Unified Field lõhestunud isiksus, ta on projekt ühendamkas inimesi, ideid, oskusi ja emotsioone. Alguse sai aga ehtekollektsiooniga, mis seega sama nime kannab. Nagu te ilmselt olete tähele pannud, on mul ka teine ehtekollektsioon nimega 'we LOOV origami', mis palju vanem. Juba pea kolm aastat on minu sõrmede vahelt pääsenud maailma pisikesed origamikured, -merihobud, -lennukid, -jänesed ... Sama kaua on need tegelased aga ka oodanud, et neist ometi keegi teeks korralikud pildid, soovitatavalt neile loomulikus olekus - ilustae neiude kõrvade küljes rippuvatena.

Siit tuleb mängu UF. Kui ühe asjaga kaua tegelda, siis ikka uudsus veidi kaob ja aktiivsus väheneb, nagu ka näha siinse blogi viimase aja vaiksest olekust (enne UF aktiivsust). Uus projekt aga pani mind taas tegutsema ja andis uue energia ka vanadele tegemistele. Seepärast otsustasin need kaks asja ühendada ning The Unified Field projekti raames korraldada origamide jäädvustamine.

Niisiis järgneb lugu sellest, kuidas sündisid sellised pildid.

*Rohkem pilte FB albumis.

Mõte teha ka origamidest pilte langes juba esimese UF pildistamise päeva lõpus, ehk siis 18.aprillil. Muidugi oli peale seda aga meeetult palju muud teha, ning korraldamine lükkus aga edasi. Kuna juba alguses oli teada, et see võiks toimuda õitsevate kirsside vahel, siis oli ajastumine muidugi oluliseks teemaks.

Kui ühel päeval sõbranna aga ütles, et tal maal kirsid õitsevad, oli aga paanika lahti (mitte, et see õitsemine otseselt uudis oleks olnud). Järgnes, nagu ikka, kui on häda, ülekutse FaceBookis. Sellele reageeris Mari, kes oli nõus tulema pildistama ning kes enale ja ka mulle sobivalt pakkus pildistamise kuupäevaks 18.mai (täitsa kogematta täpselt kuu peale esimest pildistamist). Juba esimsesl korral meiki teinud Kaari oli taas nõus tulema meikima ja ka modelliks olema. Teise modelli leidmiseks võtsin oma FB sõbralisti ette ja leidsin sealt Edi, kes samuti nõus oli laupäeva hommikul ennast varakult üles ajama ja enne maale mienkut korraks meile poseerima. Eelmisel korral kaasas olnud Maarja ja Uku tulid ka täitsa vabatahtlikult peegeldit hoidma, ehteid kohendama, kirsiõisi raputama (Maarja: "Best job ever") jne. Kuna Maarjal ka fotokas kaasas oli, siis võtsin ise sujuvalt dokumentaalfotograafi ameti käsile. 

Teine lugu oli aga kirsipuudega. Minu suured lootused olid botaanikaaial, kus aga tiir peale tehes selgus, et midagi väga lillelist ei ole mitte. Teel sinna aga jäi mul pilk ühele eramaja aiale, kus nii kirsid kui õunapuud täies ilus õitsesid. Mis seal siis ikka, astusime aeda sisse, lasime uksekella, vastas üks sõbralik härra, kes meild lahkelt aeda lubas. Nii lihtne see ongi, tuleb silmad lahti hoida ning viisakalt küsida.

Seega sai vaid paari päevase ettevalmistusega inimesed kohale ja valmis, koht improviseeritud ja pildid tehtud. Sai jäädvustatud üks seni kuumemaid päevi ja ääretult ilus kevadine aeg, vähemalt sama ilusad inimesed ning vastav meeleolu. Mulle tulemus meeldib, loodan, et teile ka.

Ehted: Helen Puistaja
Fotod: Mari Jänes
Meik: Kaari Reimand
Modellid: Edi ja Kaari

Abikäed: Maarja ja Uku


Ülejäänud pildistamise päeva dokumenteerivad jäädvustused leiab Unified Fieldi FB albumist.

'we LOOV origami' ehteid saab hetkel soetada: Tartust Disainimajast (Kalevi 17), Värskast Armunud Kunstniku käsitööpoest (Pikk 1), Tallinnast Tali poest (Voorimehe 4), Les Petites Disaini- ja Moebutiikidest (Müürivahe 28 ja Telliskivi 60A) ning Oma Asi poest (Saiakang 4).