See ennast kaua kaua loonud Tallinna näitusteseeria ja selle juurde käivad avamised on siis nüüd kõik tehtud, seda küll juba päris mitu nädalat tagasi, kuid eks kunagi ei ole hilja mõtteid jagada.
Kolmanda avamiste ringiga panid Telliskivi näitustele punkti Mirjam Mölder-Mikfelt ja Jari Heinonen. Tegemist kahe fotonäitusega kahelt väga erinevalt inimeselt. Noor naine ja vanem mees; eestlane ja soomlane; läbimõeldud - organiseeritud ja rahumeelne - kaootiline; aktiivne ja passiivne; kosmos ja maa.
Nii kaugelt tagasi vaadates ei mäletagi kahe ülespaneku ja avamise päeva detaile, vaid just see erinevuste kohtumine on peamine mälestus. Igaljuhul oli aga tegu taas põneva ja hariva avamisega, mida nagu ikka kõige parem kirjeldada piltides (mis seekord päriselt hea kaamera ja mitte telefoniga tehtud, autoriks Mirjam).
Lõpetuseks pean aga ütlema, et tõesti, uusi kogemusi ja õppetunde tuli sellest kaks kuud kestnud sarjast sama palju kui kaks aastat oma galeriis näituste tegemisest. Uus koht, uued inimesed, hoopis teised probleemid ja tulekahjud.
Tartus oli ikka oma ruumide eripära ja tavaliselt esinevad mured teada ja lahendused kiired. Teiste hallatavates ruumides aga ei saa nii kergelt läbi. Kui valgusti ikka ei tööta, siis ei piisa lambi vahetamisest või viimases hädas loomeka poole pöördumisest. Tuleb lihtsalt oodata kuni kohalik asjataja leiab aja või viitsimise probleemiga tegeleda. Plastnõud ei olegi tagaruumi kapist kohe haarata, nagu ka mitte vaagnad ja noad kõrval kohvikust.
Igaljuhul aga hakkama koos kunstnikega saime ja suured tänud neile, Telliskivi maja Riinale ja ka kõigile külastajatele muidugi.
Järgmise korrani :)
