Naiivsuse lõpp

Tere hommikust! Ärkasin just talveunest, või õigemini talvisest vaikimisest, sest ärksat tegevust on olnud juba mõnda aega küllaga. Seda lausa nii mitmel rindel et ei tea kust alustada informeerimist. Kuskilt aga peab ja seega võtan teema, mis kõige kaugemalt kunagi alanud. Nimelt näitused.

See oli 8.august 2009 kui avasin esimese päris ametliku näituse LOOV galeriis. Sellele eelnes tegelikult veel üks mitte nii ametlik, aga vähemalt sama tähtis kui kõik teised, kui mitte isegi tsuti tähtsam, kuna autoriks oli siiski hea sõber ja 'naabripoiss'. 

Kuna mulle numbrid väga meeldivad, siis kasutan ära ka veelkord võimaluse mainida, et kokku sai LOOV galeriis 50 näitust tehtud, kui nüüd veel liita sinna see esimene mitte ametlik, Telliskivi Loomelinnaku viis, hiljuti Saksamaal korraldatud kaks ja Naiivi 11, saab ilusa 69 kokku. Mõtlesin mina siis, et esialgu aitab. 

Nagu juba korra kuskil mainitud, on hetkel Naiivis käiv näitus mõneks ajaks minu viimane ja seega võtaks selle hetke, et meenutada ilusat koostööd Naiivikatega. 

Mäletan ühte õhtut aastal 2012, oli see vist Suudlevates Tudengites, kus mõned praegustest Naiivi omanikest jube asjalikult põrandat uurisid ja midagi maru asjalikult arutlesid. Diskussiooni teemaks oli nende tulevase baari põrandakate. Ma kategoriseerisin selle joobes jaburuste alla, kuid mõned kuud hiljem sain teada, et plaan on paigas ja tulebki baar. Posid panid pead kokku ja hakkasid tegutsema. Kunst ja kultuur oli neile südamelähedane ning kuna ühe omaniku, Silveriga olin juba galerii aegadel esmakordselt Loomemajanduskeskuses tuttavaks saanud, siis teadis tema ka minu poole pöörduda mõttega, et teeks koos mõne näituse. 

Seega siis jälle oma kontaktiraamatult tolmu pühkisin ja kunstnikega ühendust võtsin ja 2013 suvel esimese näitusena avamiseks Edgar Tedresaare “Virr-Varr” seina sai. Osutus kõige õigemaks valikuks, sobis punaste kiviseinte ja kogu avamise segadusega suurepäraselt. Järgneva kahe aasta jooksul järgnesid näitused Ahto Elleri, Andre Saviaugu, Katre Salu, Helmi Arraku, Lee Baumi, Katrina Kolki, Annika Murovi, Liis Kogeri ja Delegatsioon K näitused.

Igaüks omamoodi eriline ja kohati üllatavalt hästi Naiivi sobiv. Kõik nad andsid kohale oma meeleolu ja hinge ning riputamised, avamised ja maha võtmised on minu jaoks suurepäraste mälestuste keskmes. Heas seltskonnas sai veedetud mõnusid päevi otsides õiget tööde paigutust ja leides liialt pudedaid või läbitungimatult tugevaid kohti tellisseinas.

Kõik näitused said aga vaatamata pidevalt puuduvatele kruvidele ja suuremat sorti improvisatsioonile, rõõmsalt naiivse energiaga, alati seina. Meenutan neid riputuspäevi alati ülima rõõmuga. Vahepeal on aga elu nii palju muud ette visanud, et on aeg teha väike paus näitustele. 

Seega jääb weLOOvexhibition @ Naiiv näitusteseeriat lõpetama müra2000 näitus, mis on mitut moodi eriliseks osutunud. Miks näitus ise mulle oluline, saab lugeda eelnevas postituses. LOOV galerii näituste ajalukku läheb ta aga esimese näitusena, kus on toimunud vargus … vabandust, kaks vargust. Jah, viimane näitus on osutunud nii ägedaks, et mõned vaatajad ei suutnud jätta mälestust endale kaasa võtmata. 

Esimene töö oli näituselt läinud juba teiseks päevaks, mõned päevad hiljem kadus veel üks. Kõik see tekitas nii mõnedki mitmetasandilised mõtte kunsti väärtusest ja väärtustamisest. Müra2000 on tänavakunstnik, tema töid saab näha päris mitmes kohas Tarus. Kas Naiivist kaasa viinud tegelasel oli juba ammu suur kirg müra2000 töö endale saada? Oli see hetke emotsioon? Kas tänavakunsti stiilis töö kõnetab rohkem vaatajat? Kas selle emotsionaalne väärtus on kuidagi teistsugune? On see kunstnikule kompliment? Arutasime, tulemusele väga ei jõudnud.

Kui näed aga ühte kollast väikest koppa kellegi seinal ilutsemas, siis küsi talt, kust ta selle sai igaks juhuks.

Igal juhul aga sellise noodiga see näituste seeria Naiivis lõppeb ja eks näis kus, kuna, kuidas ja mis meeleoludega jälle alguse saab.

Seniks aga soovitan minna Naiivi, veel selle reedeni saab vaadata näitust, juurelda kunsti üle ja võtta üks toost selle auks. Mind igal juhul leiab Tartus väljas olles enamjaolt ikka sealt uusi toredaid mälestusi loomas. Cheers!

*veel mõned mälestused pildis ...

Müra2000 “НЕФТЬ”

Eile avanes Naiivis uus näitus ning mul on selle kohta seekord veidi rohkem öelda, kuna tegemist on näitusega, mis võttis väga kaua aega, kuni see lõpuks tehtud sai. Ühtlasi on tegemist minu viimase näitusega Naiivis.

Alustades siis algusest ... Kui ma LOOV galeriiga alustasin, ei teadnud ma Tartu tänava- ja stencilkunstnikest midagi. Läbi kunstikooli õpingute kogunes aga tutvusi ja teadmisi ning mulle tundus aina vajalikum nende vägagi andekate kunstnike töid näidata ka koondatuma ühes ruumis. Niisiis juhtus, et küll pikka näitust ei saanud tehtud, kuid vähemalt ühe, LOOV galerii viimasel neljal päeval toimunud ühepäevaste näitstena sai üles ka Müra2000 näitus "Asitõendid". Mulle väga meeldis, külastajatele ka. 

Kuna siis tuli näituste tegemisele paus sisse, jäi jutt pikemast näitusest kuhugi õhku rippuma. Kui aga alustasin Naiivis tegutsemisega, tuli see jälle päeakorrale. Suhteliselt nii pool naljaga, et noh, peaks ja võiks ja miks mitte. Eriti kaugele aga mõte ei jõudnud taas. 

Eelmise aasta lõpus aga sai korraldatud peamiset Tartu kunstnike näitus Saksamaal, Brandenburgi linnas Fürstenwaldes. Seal sai seinale (ja põrandale) ka kolm Müra2000 maali ning üks valmis lisaks ka kohapeal. Näituse avaürituse ajal mõtlesin, et nüüd on aeg käes: Müra2000 näitus alates jaanuarist Naiivis! Põhimõtteliselt oli tegu käsuga, et on aeg ära teha. Nii lihtsalt see siis käisgi tegelikult. Kuupäev sai paika pandud ja muud keerulist ei olnudki. 

Tööd said õigeks ajaks valmis ja seintele. Ja hea sai. Suur kontrast eelmisele, väga naiselikule näitusele. Nimelt on nüüd seintel värviliste naisfiguuride asemel kopad, põlevad autod ja isegi stencliga kaunistatud auto uks. 

Kunstnik ütleb näituse kohta nii:

Eelmisel aastal 10. sünnipäeva mittetähistanud Müra2000 on vahelduva aktiivsusega värvi pihustanud tänavatel, kodus, Emajõel ning KUMUs. Osalenud veel paaril näitusel, püüdnud end müüa oksjonitel ja ärritanud kunstisõpru Tartu Kunstimuuseumis. 2011 aasta lõpus korraldas LOOV galerii Müra2000 esimese isikunäituse ning on ka seekord otsustanud valiku lõuendile sattunud töid siseruumides välja panna. Kunstnikku inspireerivad inimesed. Kopad meeldivad ka.

Delegatsioon K "NaNa"

See laupäev avanes Naiivis taas uus näitus, millele taas kaugjuhtimisel kaasa aitasin. Sel hetkel kui Naivistid ja Naiivitarid Naiivis lõbusalt tähistasid, olin mina küll juhtumisi hoopis Prahas õhtut nautimas, kui mõtted olid kohal ning järgmisel avamisel kavatsen ka füüsiliselt kohal olla.

Näituse kohta ütleb Delegatsioon K:

Taaskord, ja juba kolmandat korda, astub kõige värskema loominguga teie ette Tartu naiskunstnike kooslus Delegatsioon K:

Kairo

Kudrun Vungi

Kärt Rebane

Kristina Viin

Kairo, oma vanas ja uues headuses, toob teie ette portreid, mis oma detailide ja värvide poolest ei jäta külmaks ühtegi kaunishinge ega ka haput kunstipessimisti. Igas detailis peitub lugu.

Kudrun on samuti naispoweri lainel. Kui eelmisel näitusel said tuld naised tema enda minevikust, siis nüüd tuuakse teie palge ette tuttavlikud ning tundmatud kaunitarid. Siluetilikult modellilikud, kuid siiski oma salamaailma/maagiaga.

Kärt on kaevunud libamaailma paraleellreaalsusesse. Sabaga ja ilma. Mustrid ja tekstuurid kui virvatulukesed ning nende vahele eksivad libarebased.

Kristina on kui elu ise ning kajastab oma erinevaidi rolle läbi akvarellimaalide, tundmata kartust oma salamaailmade paljastamise ees.

Liis Koger "Virvaulevilk"

Augusti alguses avanes Naiivis taas uus näitus. Liis Kogeri maalinäitus 'Virvatulevilk' jõudis Tartusse pärast rännakuid Berliini galeriis tȇte, kohvikus jää-äär ning Tallinna Haus galeriis. 

Virvatuli on valgusilming, mida võib tabada tavaliselt öösiti märgaladel – oma vilkumisega meelitab see rändajaid laukasse või siis Naiivi. Iidamast-aadamast on inimesed täheldanud, et virvatuli ei püsi ühe koha peal, vaid liigub siia-sinna, kandes endas aatompommi kolme mõjutegurit: valgussähvatust, lööklainet ja läbivat radiatsiooni. Kultuuribaari Naiiv on alates 5.augustist koondatud tuule poolt edasi kantud õlivärvidest virvatuled lõuenditel, mille vahel inimene võib viibida, kartmata, et lähenedes liiguvad õhumassid eest ära; kui inimene aga virvatulest eemaldub, võib tuli talle järgneda...

Hetki, mis ületavad igavikku, on raske tabada. Nendega võib juhuslikult kohtuda, kui lõputu õnnemäng otsustab, et kõik jaguneb kahega. Ühes filmis küsiti aastatelt üle saja vanadelt rumeenlastelt, mis on elu mõte, vastasid nad, et isegi kui nad seda kunagi teadsid, on see neil nüüdseks ununenud. Meele tuuleveskid ei küsi, kaua kestis mälestuseks kasvanud algpõhjus. Üksnes seda, mida uneleme üksinduses avanevates ruumides, mille ustest läbi astudes tuleb viibida ja uskuda viisil, mida ei saa seletada.

Seletamatud asjad on reetmatud. Need viivad vaheolekutesse, kus kuiiganes võimatu on ainus võimalus, mis jaguneb kahega nii, nagu virvatulevilk suhestub inimese või tuulega. Unustatud allikas ütleb, et kõik, mis meist lähtub, olgu muusika, mis seda pole, olgu vaikus. Õnn on tõeline isegi siis, kui sel pole alust – see on nagu valgekõlaline muusika, mida Baricco järgi mängitakse mahedalt ja mille järgi tantsitakse aeglaselt; milles võib kuulda helisemas vaikust ja milles tantsijad on liikumatud.

Need abstraktsed õlimaalid on hetkigavikud, mille kohal suveöö naeratab kolm korda, kuna es wär' so schön gewesen. Kuna aja ainus mõõde on tunne, naeratab kaduvus nagu lõputu õnnemäng – nagu Sondheimi muusikalis: esimene naeratus pühitsusega noortele, kes ei tea midagi, teine inimlastele, kes teavad liiga vähe, ja kolmas vanadele, kes teavad liiga palju. Kuna kõik on ebatõenäoline, ei tasu lasta sellest ennast heidutada.

(Virvatuli on metafoor.)

Annika Murov "NatGeo on Acid"

Laupäeval avanes Naiivis kaugjuhtimise teel taas uus we LOOV exhibition, seekord noor kunstniku Annika Murovi esimene isikunäitus "NatGeo on Acid". 

Annike ütleb näituse kohta: NatGeo On Acid on maalide seeria, kus kohtuvad hüperrealistlik objektilahendus ja sürrealistlik värvilahendus. Ühtlasi sai kunstnikul kõrini aastaid viljeletud must-valgest söegraafikast.

Mõned tööd on ka täitsa võimalik endale soetada, mine heida pilk peale!

Helmi Arrak "Jelly Jenny"

Naiivis avanes uus näitus ...

Helmi sõnades:

Jelly Jenny

You are welcome to my show!

I will show you:...

Kaabakas,

Matt Greene,

Pesumodell,

Roosa Gängster,

E.T,

Amatsoon,

Jarvis for Eike,

list on täiendamisel.

Yours truly,

Helmi

 

Katre Salu "Minu Räpaste Patjade Seeria vol.1"

Reedel sai tavapärase improvisatsiooniriputamise teel Naiivi üles uus näitus. Sealsesse kahte ruumi sai vägagi erinev ja hästi töötav meeleolu. Uksest sisse astudes tervitavad energilised suured tööd Katre Tartu Kõrgema Kunstikooli lõputööst, tagumises ruumis aga väikesed Rätaste Patjade seeria tööd.

Naistepäeval avanenud esimese Naiivi naiskunstniku tööd on kindlasti vaatamist väärt ... ja julmalt kange näitusekokteil kindlasti ka maitsemist.

Näituse kohta ütleb aga Katre nii:

Vanade patjade räpasest ilust ning fiktsionaalsetest ja tõestisündinud magamistoalugudest inspireeritud maaliseeria. 

Voodi on minu elus kõige olulisem ja lähedasem ese ning seetõttu tundus üsna loomulik kasutada patjade materjali lõuendiriidena, sest minu looming on samuti isiklik ja intiimne. Vanad padjad on mulle lapsest saadik mingit veidrat mõju avaldanud. Need tekitasid ebameeldivustunnet ja uudishimu ning plekid käivitasid fantaasia igasuguste kehavedelike kehast väljumise protsesside üle. Samas on nendes rõvedates plekkides ka mingisugune ilu – erineva värviintensiivsuse ja kujuga laigud moodustavad kujundeid ja maastikke. Patjadest võib mõelda kui truudest kaaslastest, kes vaikides näevad pealt igasuguseid olukordi – emotsioone, ekstaasi ja pisaraid ja kõike,mis inimese privaatses magamistoas aset leiab. Plekilised padjad olidki minu inspiratsiooniallikaks. Minu tööde ideed tekkisid materjali pinda vaadates ning mõtiskledes enda ja teistelt kuuldud lugude ja saladuste üle või fantaseerides fiktsionaalsete inimeste kujuteldavate elude üle.

♡ Katre

Andre Saviauk "Silmad"

Eelmisel laupäeval, kui veel ei olnud väljas lund, sai Naiivi üles uus näitus, järjekorras juba kolmas ja seekord siis talviseks hooajaks. Ajastumine oli õige, Andre positiivse meeleoluga ja soojad tööd aitavad kindlasti kaasa külmades toonides talve üle elada. 

Kes veel Andre loominguga tuttavad ei ole, soovitan minna vaatama, need kes teavad, lähevad niikuinii, avastavad aga kindlasti mõningast meelemuutust maalides.

Ise kirjeldab Andre näitust napisõnaliselt: "Kui inimene avab ühe silma, näeb ta teisi. Kui avab teise silma, näeb ta iseennast ja kui avab kolmanda, siis näeb ta kõike korraga."Mida see tähendab, peab juba ise vaatama minema, ja uskuge mind, kõik muutub selgeks.

Kujutle üks mõnus õhtu sõbralikus Naiivi seltskonnas, käes tass kuuma hõõgveini või vastavat alkoholivaba (väga head ja tervist tugevadavat) näitusekokteili, vaatamiseks mõnus näitus, väljas sajab aga laia lund. Tundub juba päris mõnus kombinatsioon, kas pole?

Viis näitusetööd on ka müügiks (letist saate täpsema info, millised need oleks) seega heitke silm peale ja kel ostuhuvi, võib kirjutada mulle helen.puistaja@gmail.com või helistada 553 7169.

Ilusat talve!

Ahto Eller "Vorst pudelis"

28.augustil avanes Naiivis teine 'we LOOV exhibition' - Ahto Elleri "Vorst Pudelis".

Hulga positiivset tagasiside saanud suvine näitus sai augusti viimasel nädalal lõpu ning jätab sügisnäituse koha Ahto Elleri loominguks. Ahto maalid, nagu ka suvisel näitusel olnud Edgari omad, on värvikirevad, paraja portsu abstraktsuse ja veidrusega, mille üle juurdlemiseks on kultuuribaar ehk kõige sobivam koht. Kunstnik kirjeldab töid järgnevalt: 

"Järgemööda visandatud mõttekillud tekitavad mingil hetkel diskursuse, mis nõuab aina juurde, pannes samas paika kriitilise piiri. Lõpuks saab aga domineerima hoopis intensiivne visuaal, jättes oma narratiivi kombineerimiseks õhku portsu vihjeid." 

Tartu Kõrgema Kunstikooli lõpetanud ning Ülikoolis maali magistratuuris õppiv Ahto tegeleb maalimise kõrvalt aktiivselt ka graafika, seinamaalingute ja siiditrükiga, tema tööd on osalenud mitmetel grupinäitustel ja Noore Kunsti Oksjonitel. 

Näitus jääb avatuks novembri lõpuni.

Delta Klassikaraadios

Kui on üks koht, mis ikka korjab vahest ka LOOV tegemistest rääkivad pressiteated üles ja meiega jutustama tuleb, siis on see Delta saade Klassikaraadios. Olen nendega viimase nelja aasta jooksul nii mõnigi kord vestelnud. Juhtus ka mõni päev tagasi siis nii, et Tartu stuudiosse mind kutsuti ja seal veidi oma tegemistest 'we LOOV art' brändiga pajatasin.

Rohkem kui korra kerkis jututeemaks ka Naiiv, kus siis 'we LOOV exhibition' ennast sisse seadnud ja ka muid üritusi tahaks seal vahest korraldada.

_______

Käime ära Tartus ning heidame pilgu sealsele kunstielule. Alates 2009. aastast tegutseb Taaralinnas bränd "we Loov art", mille alt leiab erinevat kunstilist - ehteid ja disaini, näituste, õpitubade ja suuremate ürituste korraldust. Juttu tuleb ka kunstikohvikust Naiiv, kus on avatud mitu näitust. Lähemalt räägib Helen Puistaja. (Hedvig Lätt)

Kuulad saadet siit.

Virr-Varri lõpetmine Naiivis

21. augustul jõuab kultuuribaaris Naiiv lõpule esimenesealne 'we LOOV exhibition', kolm kuud kestnud Edgar Tedresaare näitus "Virr-Varr". 

Kui tavaliselt toimub näituse avamine selle üles riputamisega, siis "Virr-Varri" puhul saab see hoopis tähistatud lõpetamisega. Kell 21:12 algaval üritusel saab tutvuda, vestelda ja klaasi kokku lüüa nii kunstniku, galeristi kui muude naiivikutega ning lisaks sellele näituse töid otse seinalt osta. Baarist saab aga eriti soodsalt Virr-Varr kokteili. 

“Virr-Varr” oli Edgari ja we LOOV art kolmas koostöö. Esimesed kaks näitust leidisd aset LOOV galeriis - “Süsteem Balalaika” päris galerii alguses, 2009 aasta sügisel; “Pingviin all paremas nurgas” jõudis galeriisse aga selle päris lõpuaegadel, 2011 aasta sügisel. Nimega sobivalt näeb näitusel veel viimaseid päevi mitmeid eri seeriatest töid, mis aga töötavad nii üksteise kui ruumiga ühtse tervikuna. 

Kiirendus, 2010

Nagu eelmiste näituse puhul, on ka seekord tegemist sürreaalsete töödega, milledesse võib pikemalt kaduda ja leida nii mõndagi. Kunstnik sõnul on tööd... “Läbilõiked inimese tunnetusest, meeleseisunditest, aimatava mälupildi laadse kehani. Vahest on tunne nagu pildil oleks keegi, aga siis lahkub ta sealt jättes vaid jälje.” 

Edgar Tedresaar on lõpetanud Tartu Kõrgema Kunstikooli maalingute osakonna ning õpib edasi Tartu Ülikoolis maalingute magistris. Lisaks isikunäitusele on ta tööd osalenud mitmetel grupinäitustel ja oksjonitel. "Virr-Varr" on avatud veel 24.augusti varaste hommikutundideni, ning juba 27.augustist on seinu kaunistamas uus näitus.

"Virr-Varr" Naiivis

foto: Kristjan Teedema (Postimees)

Väidetavalt on kolm kohtuseadus ja igasugused asjad kipuvad tulema kolme kaupa. Nii on ka lood LOOV näitustega nähtavasti. Nimelt oleme nüüd omadega, peale algust LOOV galeriis ja vahepalasid Telliskivi Loomelinnakus, jõudnud kolmandasse näituste korraldamise kohta. Selleks on Tartus äsja, oh üllatust – kolme toreda sõbra poolt avatud kultuuribaar Naiiv. 

Naiiv asub Vallikraavi tänaval ning on Tartus tavapäraseks saanud pisikeste baaride kõrval lausa hiiglaslik, lisaks suurele siseruumile, on võimalus istuda ka terassil, nautides rohelust ja linnulaulu. 

Sees istujate visuaalseks naudinguks sai aga kohale toodud Edgar Tedresaare tööd, mis sealsetele punasest tellistest seintele istuvad nagu valatud. Näituse “Virr-Varr” puhul on tegemist otseloomulikult Edgari kolmanda näitusega LOOV galeriis – näitusekohas. Esimene neist - “Süsteem Balalaika” leidis aset päris galerii alguses, 2009 aasta sügisel. Järgmine, nimega “Pingviin all paremas nurgas” jõudis galeriisse aga selle päris lõpuaegadel, 2011 aasta sügisel. 

Nimega sobivalt näeb näitusel mitmeid eri seeriatest töid, mis aga töötavad nii üksteise kui ruumiga ühtse tervikuna. Nagu eelmiste näituse puhul, on ka seekord tegemist võrdlemisi sürreaalsete töödega, milledesse võib pikemalt kaduda ja leida nii mõndagi. Kunstnik sõnul on tööd... 

“Läbilõiked inimese tunnetusest, meeleseisunditest, aimatava mälupildi laadse kehani. Vahest on tunne nagu pildil oleks keegi, aga siis lahkub ta sealt jättes vaid jälje.” 

Edgar Tedresaar on lõpetanud Tartu Kõrgema Kunstikooli maalingute osakonna ning õpib edasi Tartu Ülikoolis. Lisaks isikunäitusele on ta tööd  osalenud mitmetel grupinäitustel ja oksjonitel.

Näitused saavad Naiivis olema vahetuvad. Edgari loomingut on külastajatel võimalus nautida (ja ka endale soetada, huvi korral kirjuta: helen.puistaja@gmail.com) vähemalt kolm kuud, seda luban. Mis aga saab edasi, seda juba siis kui aeg selleks õige.