Naiivsuse lõpp

Tere hommikust! Ärkasin just talveunest, või õigemini talvisest vaikimisest, sest ärksat tegevust on olnud juba mõnda aega küllaga. Seda lausa nii mitmel rindel et ei tea kust alustada informeerimist. Kuskilt aga peab ja seega võtan teema, mis kõige kaugemalt kunagi alanud. Nimelt näitused.

See oli 8.august 2009 kui avasin esimese päris ametliku näituse LOOV galeriis. Sellele eelnes tegelikult veel üks mitte nii ametlik, aga vähemalt sama tähtis kui kõik teised, kui mitte isegi tsuti tähtsam, kuna autoriks oli siiski hea sõber ja 'naabripoiss'. 

Kuna mulle numbrid väga meeldivad, siis kasutan ära ka veelkord võimaluse mainida, et kokku sai LOOV galeriis 50 näitust tehtud, kui nüüd veel liita sinna see esimene mitte ametlik, Telliskivi Loomelinnaku viis, hiljuti Saksamaal korraldatud kaks ja Naiivi 11, saab ilusa 69 kokku. Mõtlesin mina siis, et esialgu aitab. 

Nagu juba korra kuskil mainitud, on hetkel Naiivis käiv näitus mõneks ajaks minu viimane ja seega võtaks selle hetke, et meenutada ilusat koostööd Naiivikatega. 

Mäletan ühte õhtut aastal 2012, oli see vist Suudlevates Tudengites, kus mõned praegustest Naiivi omanikest jube asjalikult põrandat uurisid ja midagi maru asjalikult arutlesid. Diskussiooni teemaks oli nende tulevase baari põrandakate. Ma kategoriseerisin selle joobes jaburuste alla, kuid mõned kuud hiljem sain teada, et plaan on paigas ja tulebki baar. Posid panid pead kokku ja hakkasid tegutsema. Kunst ja kultuur oli neile südamelähedane ning kuna ühe omaniku, Silveriga olin juba galerii aegadel esmakordselt Loomemajanduskeskuses tuttavaks saanud, siis teadis tema ka minu poole pöörduda mõttega, et teeks koos mõne näituse. 

Seega siis jälle oma kontaktiraamatult tolmu pühkisin ja kunstnikega ühendust võtsin ja 2013 suvel esimese näitusena avamiseks Edgar Tedresaare “Virr-Varr” seina sai. Osutus kõige õigemaks valikuks, sobis punaste kiviseinte ja kogu avamise segadusega suurepäraselt. Järgneva kahe aasta jooksul järgnesid näitused Ahto Elleri, Andre Saviaugu, Katre Salu, Helmi Arraku, Lee Baumi, Katrina Kolki, Annika Murovi, Liis Kogeri ja Delegatsioon K näitused.

Igaüks omamoodi eriline ja kohati üllatavalt hästi Naiivi sobiv. Kõik nad andsid kohale oma meeleolu ja hinge ning riputamised, avamised ja maha võtmised on minu jaoks suurepäraste mälestuste keskmes. Heas seltskonnas sai veedetud mõnusid päevi otsides õiget tööde paigutust ja leides liialt pudedaid või läbitungimatult tugevaid kohti tellisseinas.

Kõik näitused said aga vaatamata pidevalt puuduvatele kruvidele ja suuremat sorti improvisatsioonile, rõõmsalt naiivse energiaga, alati seina. Meenutan neid riputuspäevi alati ülima rõõmuga. Vahepeal on aga elu nii palju muud ette visanud, et on aeg teha väike paus näitustele. 

Seega jääb weLOOvexhibition @ Naiiv näitusteseeriat lõpetama müra2000 näitus, mis on mitut moodi eriliseks osutunud. Miks näitus ise mulle oluline, saab lugeda eelnevas postituses. LOOV galerii näituste ajalukku läheb ta aga esimese näitusena, kus on toimunud vargus … vabandust, kaks vargust. Jah, viimane näitus on osutunud nii ägedaks, et mõned vaatajad ei suutnud jätta mälestust endale kaasa võtmata. 

Esimene töö oli näituselt läinud juba teiseks päevaks, mõned päevad hiljem kadus veel üks. Kõik see tekitas nii mõnedki mitmetasandilised mõtte kunsti väärtusest ja väärtustamisest. Müra2000 on tänavakunstnik, tema töid saab näha päris mitmes kohas Tarus. Kas Naiivist kaasa viinud tegelasel oli juba ammu suur kirg müra2000 töö endale saada? Oli see hetke emotsioon? Kas tänavakunsti stiilis töö kõnetab rohkem vaatajat? Kas selle emotsionaalne väärtus on kuidagi teistsugune? On see kunstnikule kompliment? Arutasime, tulemusele väga ei jõudnud.

Kui näed aga ühte kollast väikest koppa kellegi seinal ilutsemas, siis küsi talt, kust ta selle sai igaks juhuks.

Igal juhul aga sellise noodiga see näituste seeria Naiivis lõppeb ja eks näis kus, kuna, kuidas ja mis meeleoludega jälle alguse saab.

Seniks aga soovitan minna Naiivi, veel selle reedeni saab vaadata näitust, juurelda kunsti üle ja võtta üks toost selle auks. Mind igal juhul leiab Tartus väljas olles enamjaolt ikka sealt uusi toredaid mälestusi loomas. Cheers!

*veel mõned mälestused pildis ...

Müra2000 “НЕФТЬ”

Eile avanes Naiivis uus näitus ning mul on selle kohta seekord veidi rohkem öelda, kuna tegemist on näitusega, mis võttis väga kaua aega, kuni see lõpuks tehtud sai. Ühtlasi on tegemist minu viimase näitusega Naiivis.

Alustades siis algusest ... Kui ma LOOV galeriiga alustasin, ei teadnud ma Tartu tänava- ja stencilkunstnikest midagi. Läbi kunstikooli õpingute kogunes aga tutvusi ja teadmisi ning mulle tundus aina vajalikum nende vägagi andekate kunstnike töid näidata ka koondatuma ühes ruumis. Niisiis juhtus, et küll pikka näitust ei saanud tehtud, kuid vähemalt ühe, LOOV galerii viimasel neljal päeval toimunud ühepäevaste näitstena sai üles ka Müra2000 näitus "Asitõendid". Mulle väga meeldis, külastajatele ka. 

Kuna siis tuli näituste tegemisele paus sisse, jäi jutt pikemast näitusest kuhugi õhku rippuma. Kui aga alustasin Naiivis tegutsemisega, tuli see jälle päeakorrale. Suhteliselt nii pool naljaga, et noh, peaks ja võiks ja miks mitte. Eriti kaugele aga mõte ei jõudnud taas. 

Eelmise aasta lõpus aga sai korraldatud peamiset Tartu kunstnike näitus Saksamaal, Brandenburgi linnas Fürstenwaldes. Seal sai seinale (ja põrandale) ka kolm Müra2000 maali ning üks valmis lisaks ka kohapeal. Näituse avaürituse ajal mõtlesin, et nüüd on aeg käes: Müra2000 näitus alates jaanuarist Naiivis! Põhimõtteliselt oli tegu käsuga, et on aeg ära teha. Nii lihtsalt see siis käisgi tegelikult. Kuupäev sai paika pandud ja muud keerulist ei olnudki. 

Tööd said õigeks ajaks valmis ja seintele. Ja hea sai. Suur kontrast eelmisele, väga naiselikule näitusele. Nimelt on nüüd seintel värviliste naisfiguuride asemel kopad, põlevad autod ja isegi stencliga kaunistatud auto uks. 

Kunstnik ütleb näituse kohta nii:

Eelmisel aastal 10. sünnipäeva mittetähistanud Müra2000 on vahelduva aktiivsusega värvi pihustanud tänavatel, kodus, Emajõel ning KUMUs. Osalenud veel paaril näitusel, püüdnud end müüa oksjonitel ja ärritanud kunstisõpru Tartu Kunstimuuseumis. 2011 aasta lõpus korraldas LOOV galerii Müra2000 esimese isikunäituse ning on ka seekord otsustanud valiku lõuendile sattunud töid siseruumides välja panna. Kunstnikku inspireerivad inimesed. Kopad meeldivad ka.

Delegatsioon K "NaNa"

See laupäev avanes Naiivis taas uus näitus, millele taas kaugjuhtimisel kaasa aitasin. Sel hetkel kui Naivistid ja Naiivitarid Naiivis lõbusalt tähistasid, olin mina küll juhtumisi hoopis Prahas õhtut nautimas, kui mõtted olid kohal ning järgmisel avamisel kavatsen ka füüsiliselt kohal olla.

Näituse kohta ütleb Delegatsioon K:

Taaskord, ja juba kolmandat korda, astub kõige värskema loominguga teie ette Tartu naiskunstnike kooslus Delegatsioon K:

Kairo

Kudrun Vungi

Kärt Rebane

Kristina Viin

Kairo, oma vanas ja uues headuses, toob teie ette portreid, mis oma detailide ja värvide poolest ei jäta külmaks ühtegi kaunishinge ega ka haput kunstipessimisti. Igas detailis peitub lugu.

Kudrun on samuti naispoweri lainel. Kui eelmisel näitusel said tuld naised tema enda minevikust, siis nüüd tuuakse teie palge ette tuttavlikud ning tundmatud kaunitarid. Siluetilikult modellilikud, kuid siiski oma salamaailma/maagiaga.

Kärt on kaevunud libamaailma paraleellreaalsusesse. Sabaga ja ilma. Mustrid ja tekstuurid kui virvatulukesed ning nende vahele eksivad libarebased.

Kristina on kui elu ise ning kajastab oma erinevaidi rolle läbi akvarellimaalide, tundmata kartust oma salamaailmade paljastamise ees.

Liis Koger "Virvaulevilk"

Augusti alguses avanes Naiivis taas uus näitus. Liis Kogeri maalinäitus 'Virvatulevilk' jõudis Tartusse pärast rännakuid Berliini galeriis tȇte, kohvikus jää-äär ning Tallinna Haus galeriis. 

Virvatuli on valgusilming, mida võib tabada tavaliselt öösiti märgaladel – oma vilkumisega meelitab see rändajaid laukasse või siis Naiivi. Iidamast-aadamast on inimesed täheldanud, et virvatuli ei püsi ühe koha peal, vaid liigub siia-sinna, kandes endas aatompommi kolme mõjutegurit: valgussähvatust, lööklainet ja läbivat radiatsiooni. Kultuuribaari Naiiv on alates 5.augustist koondatud tuule poolt edasi kantud õlivärvidest virvatuled lõuenditel, mille vahel inimene võib viibida, kartmata, et lähenedes liiguvad õhumassid eest ära; kui inimene aga virvatulest eemaldub, võib tuli talle järgneda...

Hetki, mis ületavad igavikku, on raske tabada. Nendega võib juhuslikult kohtuda, kui lõputu õnnemäng otsustab, et kõik jaguneb kahega. Ühes filmis küsiti aastatelt üle saja vanadelt rumeenlastelt, mis on elu mõte, vastasid nad, et isegi kui nad seda kunagi teadsid, on see neil nüüdseks ununenud. Meele tuuleveskid ei küsi, kaua kestis mälestuseks kasvanud algpõhjus. Üksnes seda, mida uneleme üksinduses avanevates ruumides, mille ustest läbi astudes tuleb viibida ja uskuda viisil, mida ei saa seletada.

Seletamatud asjad on reetmatud. Need viivad vaheolekutesse, kus kuiiganes võimatu on ainus võimalus, mis jaguneb kahega nii, nagu virvatulevilk suhestub inimese või tuulega. Unustatud allikas ütleb, et kõik, mis meist lähtub, olgu muusika, mis seda pole, olgu vaikus. Õnn on tõeline isegi siis, kui sel pole alust – see on nagu valgekõlaline muusika, mida Baricco järgi mängitakse mahedalt ja mille järgi tantsitakse aeglaselt; milles võib kuulda helisemas vaikust ja milles tantsijad on liikumatud.

Need abstraktsed õlimaalid on hetkigavikud, mille kohal suveöö naeratab kolm korda, kuna es wär' so schön gewesen. Kuna aja ainus mõõde on tunne, naeratab kaduvus nagu lõputu õnnemäng – nagu Sondheimi muusikalis: esimene naeratus pühitsusega noortele, kes ei tea midagi, teine inimlastele, kes teavad liiga vähe, ja kolmas vanadele, kes teavad liiga palju. Kuna kõik on ebatõenäoline, ei tasu lasta sellest ennast heidutada.

(Virvatuli on metafoor.)

Andre Saviauk "Silmad"

Eelmisel laupäeval, kui veel ei olnud väljas lund, sai Naiivi üles uus näitus, järjekorras juba kolmas ja seekord siis talviseks hooajaks. Ajastumine oli õige, Andre positiivse meeleoluga ja soojad tööd aitavad kindlasti kaasa külmades toonides talve üle elada. 

Kes veel Andre loominguga tuttavad ei ole, soovitan minna vaatama, need kes teavad, lähevad niikuinii, avastavad aga kindlasti mõningast meelemuutust maalides.

Ise kirjeldab Andre näitust napisõnaliselt: "Kui inimene avab ühe silma, näeb ta teisi. Kui avab teise silma, näeb ta iseennast ja kui avab kolmanda, siis näeb ta kõike korraga."Mida see tähendab, peab juba ise vaatama minema, ja uskuge mind, kõik muutub selgeks.

Kujutle üks mõnus õhtu sõbralikus Naiivi seltskonnas, käes tass kuuma hõõgveini või vastavat alkoholivaba (väga head ja tervist tugevadavat) näitusekokteili, vaatamiseks mõnus näitus, väljas sajab aga laia lund. Tundub juba päris mõnus kombinatsioon, kas pole?

Viis näitusetööd on ka müügiks (letist saate täpsema info, millised need oleks) seega heitke silm peale ja kel ostuhuvi, võib kirjutada mulle helen.puistaja@gmail.com või helistada 553 7169.

Ilusat talve!

LOOV laadakülastused - osa I

Valmis olla, tuleb üks pikk postitus. Kirjeldav, analüüsiv ja veidi ka kriitiline. Kõigele lisaks veel mitmeks osaks jagatud. Loodetavasti aga ka kasulik kunstnikele, kes laatadel müümas käivad. 

Heegeldatud "jõulutuled"

Kuid alustagem siis algusest ja pühendame esimese kokkuvõtvatest postitustest eeltöödele ja piltidele laadale jõudnud kaubast.

Kunagi novembris mõtlesin, et peaks oma arvuti tagant välja pugema ja peale aastat eemal olemist kunsti-disaini müügitööst, taas inimeste sekka minema. Otsustasin seega oma vana "laadakohvri" tolmust puhtaks pühkida, kunstiga täita ning jõululaatadel lahti pakkida.

Kaalulistel põhjendustel sai otsustatud taas enamjaolt ehete kasuks (ootas ju peamiselt jalgsi liikumine ees) ja seega kirjutatud sai peamiselt varemgi LOOV galeriis esinantud kunstnikele. Laadakohvrit said täitma LOOV origami, Tikobella, Etnoehe, Inga, Lili, Jane's Addiction, Disainimaja ja AnniMoodi ehted, lisaks sõled Teet Laurilt ning mõned mütsid Taigalt.

 Tikobella kõrvarõngad ja Etnoehe ... Inga kõrvarõngad .... LOOV karbid ja heegeldused

Kuna laatade eel ka vaba aega oli ja kätega asju tehes silmadele saab filme ja seriaale lubada, siis isikliku käsitööringi endale püstitasin ja portsu heegeldisi ning kinkekarpe ka kaasa meisterdasin.

Eeltööd seega hoos ja aeg leida laadad, mida külastada. Taaskord praktilistel kaalutlustel osutusid valituks kodukandi lähedased. Esmalt siis kodulinna Põlva jõululaat 8.detsembril, samal päeval otsustas õde Maarja aga Alatskivi lossis esmakordselt toimunud laada kasuks. Neile järgneval nädalavahetusel olid aga praktilisel kombel kahel üksteisele järgneval päeval Tartus kunstikooli laat ja Müürilille täika. Ka nende küastamise otsus seega loogiline. Kuna aga vanaema kodu tõttu tuttav Kanepi ja praegune maakodu seal lähedal, siis otustasin viimasena nädalavahetusele ka kolmanda laada sealses seltsimajas lisada.

Kõikide laatade kogemused olid erinevad nagu öö ja päev, nagu ka kaup mis ühel või teisel populaarsemaks osutus. Kogu kogemus oli tegelikult uus minus jaoks, kuna Loomemajanduskeskuses tegutsemise ajal sai ju käidud peamiselt vaid kunstile ja disainile pühendunud üritustel kohtades nagu Tasku Keskus, Tartu Kaubamaja ja Viru Keskus.

Lühidalt võib öelda, et mida väiksem laat, seda parem. Siis saab rääkida ka mõningasest kvaliteedifiltrist nii müüjate kui kauba osas, samuti ka külastajate huvi mõttes. Lisaks ei ole muidugi uudis, et Tartu ka teiste kohtade külatajate huvid on erinevad. Teine kord tean juba paritusetemini mida tasub kuhu kaasa võtta.

Müürilille täikal

Kõigest sellest aga täpsemalt järgmises postituses, varsti. Seniks aga on kohver ehetega jätkuvalt minu käes ja kui kellelgi selle sisu vastu huvi, anna aga teada, pakin kokku ja tulen näitan :)

Näitus: Tartu

29. juunil, Tartu linna päeval avatakse Tartu Loomemajanduskeskuse LOOV galeriis (Kalevi 13) Tartu linna teemalise noore kunsti näitus.

Hansapäevadeni avatud näitus pakub võimaluse näha Tartu linna noorte kunstnike silmade kaudu, töödel kujutatakse nii maju, loodust kui ka inimesi. Näitusel on esindatud maal, fotograafia, graafika ja ka muus tehnikas tehtud tööd.

Tegemist on näitusmüügiga, kus tehtud ostu saab kohe seinalt kaasa võtta ning näitus kujundatakse seejärel ümber ja müüdud tööd asendatakse uutega. Nn esimeses ringis on näitusel Ahto Elleri, Lauri Kulpsoo, Kaisa Reimandi, Kristjan Nagla, Piia Tommingase, Mariliin Kindsiko, Edgar Tedresaare, Eva L Miksoni ja Valter Jakovski tööd.

Näitus on avatud 24. juulini.

*Protsess on oluline, seega on sellele näitusele töid juurde oodatud ka siis, kui näitus juba avatud :)