27.5.13

Origamidest, kirsiõitest ja ühendatud inimestest

Kuna järgnev jutt on tihedalt seotud eelnevas postituses teemaks olnud The Unified Field nime kandva projektiga, siis kui Sa ei ole seda veel lugenud, loe. Siis jätkame ...

Nagu mainitud, on Unified Field lõhestunud isiksus, ta on projekt ühendamkas inimesi, ideid, oskusi ja emotsioone. Alguse sai aga ehtekollektsiooniga, mis seega sama nime kannab. Nagu te ilmselt olete tähele pannud, on mul ka teine ehtekollektsioon nimega 'we LOOV origami', mis palju vanem. Juba pea kolm aastat on minu sõrmede vahelt pääsenud maailma pisikesed origamikured, -merihobud, -lennukid, -jänesed ... Sama kaua on need tegelased aga ka oodanud, et neist ometi keegi teeks korralikud pildid, soovitatavalt neile loomulikus olekus - ilustae neiude kõrvade küljes rippuvatena.

Siit tuleb mängu UF. Kui ühe asjaga kaua tegelda, siis ikka uudsus veidi kaob ja aktiivsus väheneb, nagu ka näha siinse blogi viimase aja vaiksest olekust (enne UF aktiivsust). Uus projekt aga pani mind taas tegutsema ja andis uue energia ka vanadele tegemistele. Seepärast otsustasin need kaks asja ühendada ning The Unified Field projekti raames korraldada origamide jäädvustamine.

Niisiis järgneb lugu sellest, kuidas sündisid sellised pildid.

*Rohkem pilte FB albumis.

Mõte teha ka origamidest pilte langes juba esimese UF pildistamise päeva lõpus, ehk siis 18.aprillil. Muidugi oli peale seda aga meeetult palju muud teha, ning korraldamine lükkus aga edasi. Kuna juba alguses oli teada, et see võiks toimuda õitsevate kirsside vahel, siis oli ajastumine muidugi oluliseks teemaks.

Kui ühel päeval sõbranna aga ütles, et tal maal kirsid õitsevad, oli aga paanika lahti (mitte, et see õitsemine otseselt uudis oleks olnud). Järgnes, nagu ikka, kui on häda, ülekutse FaceBookis. Sellele reageeris Mari, kes oli nõus tulema pildistama ning kes enale ja ka mulle sobivalt pakkus pildistamise kuupäevaks 18.mai (täitsa kogematta täpselt kuu peale esimest pildistamist). Juba esimsesl korral meiki teinud Kaari oli taas nõus tulema meikima ja ka modelliks olema. Teise modelli leidmiseks võtsin oma FB sõbralisti ette ja leidsin sealt Edi, kes samuti nõus oli laupäeva hommikul ennast varakult üles ajama ja enne maale mienkut korraks meile poseerima. Eelmisel korral kaasas olnud Maarja ja Uku tulid ka täitsa vabatahtlikult peegeldit hoidma, ehteid kohendama, kirsiõisi raputama (Maarja: "Best job ever") jne. Kuna Maarjal ka fotokas kaasas oli, siis võtsin ise sujuvalt dokumentaalfotograafi ameti käsile. 

Teine lugu oli aga kirsipuudega. Minu suured lootused olid botaanikaaial, kus aga tiir peale tehes selgus, et midagi väga lillelist ei ole mitte. Teel sinna aga jäi mul pilk ühele eramaja aiale, kus nii kirsid kui õunapuud täies ilus õitsesid. Mis seal siis ikka, astusime aeda sisse, lasime uksekella, vastas üks sõbralik härra, kes meild lahkelt aeda lubas. Nii lihtne see ongi, tuleb silmad lahti hoida ning viisakalt küsida.

Seega sai vaid paari päevase ettevalmistusega inimesed kohale ja valmis, koht improviseeritud ja pildid tehtud. Sai jäädvustatud üks seni kuumemaid päevi ja ääretult ilus kevadine aeg, vähemalt sama ilusad inimesed ning vastav meeleolu. Mulle tulemus meeldib, loodan, et teile ka.



Ehted: Helen Puistaja
Fotod: Mari Jänes
Meik: Kaari Reimand
Modellid: Edi ja Kaari
Abikäed: Maarja ja Uku


Ülejäänud pildistamise päeva dokumenteerivad jäädvustused leiab Unified Fieldi FB albumist.


'we LOOV origami' ehteid saab hetkel soetada: Tartust Disainimajast (Kalevi 17), Värskast Armunud Kunstniku käsitööpoest (Pikk 1), Tallinnast Tali poest (Voorimehe 4), Les Petites Disaini- ja Moebutiikidest (Müürivahe 28 ja Telliskivi 60A) ning Oma Asi poest (Saiakang 4).

9.5.13

The Unified Field

Lubasin nädala alguses FaceBookis suure suuga blogisse üht postitust, mis seletab pikamalt lahti seal reklaamitud 'we LOOV art' projektist eraldunud 'The Unified Field' projekti/ehtekollektsiooni. Peab küll mainima, et aeg on minu käest see nädal küll kuhugi jubeda kiirusega minema jooksnud, peamiselt sinna laupäevase disainituru suunas, kuid lootust on ja lubadusi ma pean. Seega üks lühike kokkuvõte, miks just The Unified Field.


Ma ei hakka siinkohal selgitama, kust sai alguse kogu idee, kui suureks ettevõtmiseks see pisike projekt kujunes, ega seda, milleks suureks ta veel saada tahab. Sellest kõigest saate varsti-varsti lugeda juba erinevates nii interneti- kui paberväljaannetes. Küll ma teid siis õiges suunas viitan ka.

Selle blogi avarusi kasutaks ma hoopis selgitamaks, miks ei ole selle asja nimi 'we LOOV design', 'we LOOV jewelry' vmt. Kui ma 2009 aastal lõin ettevõtte, et hakata pidama sel hetkel veel nimetut galeriid, siis murdsin ma oma pead kõvasti sobiva firma nime leidmisega, seda, kuna teadsin, et ega ma ilmselt selle ühe tegevusega piirdu ja ei taha panna nime, mis vaid ühe märgi taga seisaks. Seega nimeks sai ilmselt piisavalt mitte kellelelgi midagi ütlevalt OÜ Elele Manu. 

Kui aga LOOV endale eluvaimu sisse sai (ehk siis nime), siis sobis see hästi, sobib ka siiani, sobib kõikide nende tegevustega mida ma selle nime all teen. Ma teen kõiki neid näituseid, projekte, üritusi jne aga ühe oma poolega, teen teiste jaoks ja suures osas, olgem ausad, heategevusena. Vaikselt hakkas aga kuskilt karjuma üks teine mina, see viimase nelja ettevõtte tegutsemise aasta jooksul vaikselt omas nurgas arenenud mina, kes tahtis ka lõpuks välja murda.

Foto: Ainer Hanni
See mina ei ole eriline klassikalise kunsti armastaja, küll aga austab abstraktset ja veidi kubismi. See mina on ehk veidi isekam, kui see lõpututes miinustes näitustekorraldaja. Samas armastab ikka asju, üritusi ja inimesi korraldada. Kokku viia, rõõmu valmistada. Märksõna - ühendada. See kandus üle asjadele - ehete osadele. Kandus üle nimeks. Sai inspiratsiooni muusikast, moest, relatiivsus-teooriast ... ja iseendast.

Kokku tulid mõte, tulid ehted, tulid inimesed. Tegid koos midagi toredat said ühendatud, oli üks ääretult tore pildistamise päev. Tekkis uus 'meie'. Siines blogis tihti mainitud 'meie' kṍrvale. Tekkisid 'The Unified People' - (päripäeva kella 12-st) Helen, Iiris, Mia, Hanna, Kudrun, Ainer, Uku, Kaari ja Maarja.

See on üks suur ilus mõte, mis sai väljendatud ehk veidi liialt luuleliselt, kuid see vist oligi enam emotsioonipostitus. Las ta siis selliseks jääb, ilma toimetamiseta.

Kui küsimusi, küsige. Laivis saab seda teha juba see laupäeva, Tartu Loomemajanduskeskuse (LOOV lapsepõlvekodu) juures toimuval Kunsti- ja Disainiturul (kell 11-16). Muidu saate varsti rohkem lugeda, nagu juba mainitud. Kuni sinnani võite vaadata ja ise kujundada arvamust.


Fotod: Hanna Odras

FaceBookis näeb rohkem pilte ja näeb ka telgitagustest jäädvutusi. Iga fänni eest panen ühe dokumentaalipidi juurde ... ja uskuge mind, neil on küllaga.

3.5.13

Täika ja turg

Kallid LOOV fännid, kes te mind kaua pole näinud ja kindlasti igatsenud (keegi peab ju ennast meelitama ka), siis nüüd saab mind ja muidugi LOOV origamisi näha kohe kahel järjestikusel laupäeval, samal ajal, samas kohas - Loomemajanduskeskuses.

   


Esmalt juba homme, 4.mail kell 12-16 ja seda Müürilille täikal, kus olen väljas (hetkeseisuga) 40 paari origamidega ning lisaks, täikale siiski omaselt, lahedate riietega, mis minu (ja paari sõbra) riidekapis kahjuks on jäänud ülearusteks, loodetavasti leiavad aga uued toredad omanikud.

Tegemist on selle aasta esimese õues toimuva üritusega, ilm ennustab olla ilus ja kohal saab olema kindlasti väga palju lahedaid müüjaid koos oma ainulaadsete riiete, vinüülide, raamatute ja ka igasuguse isetehtud kraamiga. Minu kohver on pakitud ja näeme juba homme. 


Järgmisel laupäeval, 11.mail kell 11-16 leiab aga aset Disainimaja korraldatud Kunsti- ja Disainiturg, kust siis vastupidiselt täikale, leiab ikka vaid ise loodud kunsti ja disaini. Sinna tulen samuti origamidega, lisaks aga ka esmakordselt oma uue projektiga, mis on vaikselt eraldunud LOOV brändi küljest.

Tegu on ühe suurema projektimõtte esimese viljaga, milleks metallehete kollektsioon nimega 'The Unified Field'. See asi saab siin uuel nädalal endale eraldi postituse ka, esimesi pilte ja mõtteid saab aga Unified Field FaceBooki lehelt lugeda-vaadata. 

1.5.13

Hinna kujundamisest


Mõnda aega tagasi küsisin ühest poest, kas võiks neile taas oma origami ehteid müüki saata. vastuseks oli 'jaa', kuna nad viimati läksid hästi, aga omahinda võiks ma langetada, kuna koos nende juurdehindluse ja käibemaksuga läheb hind ehk liiga suureks. 

See pani mind alguses mõtlema, et äkki peakski siis, võibolla olen ülehinnanud oma asjad. Mõne aja pärast tuli mul aga mõistus tagasi ja saatsin müüki vana hinnaga. Oma tööd ja vaeva, tundsin ma, ei tohi alahinnata (eelkõige arvestades viimase aja nõudlust), samas aga otsustasin teha üle pika aja korralik hinna kalkulatsioon ehetele.

Kuna ma arvan, et neid hindade määramisega hädas olevaid kunstnike/disainereid on veel, siis jagan oma tulemusi ka laia maailmaga, äkki on kellelgi kasu. Targemad majanduse jmt inimesed võibolla ei peaks seda väga mõistlikuks, aga ma arvan, et mul ei tohiks olla midagi varjata ning üldiselt innustaks ma ka teisi tegema endale selgeks kust tulevad oma toote hinnad ja selgitama seda ka kliendile.

Ostjatele aga soovitaks ma disaini- jm kraami turgudel, kui hind jääb arusaamatuks, selle põhjust müüjalt küsida, mitte lihtsalt torisedes minema kõndida. Suure tõenäosusega on selleks hea põhjus ja hind ei ole kuskilt laest võetud puhtalt sellepärast, et tegija tahaks võimalikult palju raha kokku ajada.

Olen ise üritistel müües kuulnud, kui ka minu lauast mööda minejad podisevad, et jube kallid on. Põhimõtteliselt öeldes, et mis mul küll arus on. Teised aga mõistavad kohe ja hindavad töömahtu. Tänud neile ja ülejäänutele siis väike pilguheit hinnakujundusele.

---------


Võtsin siis mõnda aega tagasi vastu otsuse teha 60 paari kõrvarõngaid (jäneseid ja kurgesid pooleks), st 120 väikest voltimist. Kirjutasin täpselt üles kui palju aega mul ühe või teise töö sammu jaoks kulus ja üritan kalkuleerida ka enam-vähem materjalikulu. Lisaks aga on veel mitmeid kulutusi, millele võibolla kohe ei tulekski. Arusaadavalt käib ehete juurde ka silt, see aga sai kunagi kujundatud ja logo sellel on ajaga ka omandanud väärtuse. Poodidesse saatmiskes pean ehted pakkima karpi, nende saatmise eest maksma postikulu. Kulub aega ja vahendeid siltide lõikumiseks, poodidega suhtlemiseks, saatelehe koostamiseks, paki posti viimiseks.

Ise disainiturule müüma minnes peab ennast kohale transportima, võibolla ka laua eest maksma, arvestama ajakuku seal olles, ennast uuesti kokku pakkides ja tagasi koju transportimiseks.

Kuna jutt on juba pikale veninud, siis nüüd võimalikult arusaadavalt ja lühidalt minu kalkulatsioonid.

-----

Esimeseks sammuks oli paberite mõõtmine, lõikumine - 120 tk - 2 tundi.
Teiseks sammuks voltimine, millele kulus 6 tundi.
Kolmas samm on lakkimine, kuna kuju peab saama igalt küljelt korralikult kaetud, siis on vaja alustuseks kõigile kahte laki kihti, mis võttis aega 6 tundi. Igat origamit ühe kaupa kontrollides saavad nõrgaks jäänud kohad veel kolmanda lakkimise, milleks kulus 2 tundi. 
Kuna kõiki neid samme ei saa järjest teha, sest lakk peab vahepeal kuivama, siis arvestan kõigele eelnevale juurde veel ühe töötunni lisatöödeks - asjade valmis panekuks, kokku pakkimiseks, pintslite ja topside puhastamiseks ning koristamiseks. 
Seega selleks, et oleks üldse midagi koksu otsa panna, on ajakulu olnud kokku 17 tundi.

Järgmine etapp on siis päris eheteks tegemine, ehk metallosade (pulkade, rõngaste ja konksude) külge panek. Keskmiselt saan tunnis valmis 10 paari ja ajakulu seega 60 paari puhul 6 tundi.
Kui konksud külge pandud, peab veel mõnedele tilga lakki panema ja kõik korralikult üle kontrollima, seega veel 2 tundi tööd. Kuna alati läheb mõni ka praagiks, siis (lihtsama arvutamise jaoks) peab mõned juurde tegema ja lisandub 2 töötundi. Kokku 10 tundi.

Viimase liigutusena tuleb ehted riputada siltide külge. Lõikumisega koos kulus selleks 2 tundi. Lisan ka kohe siin tunni materjalide, siltide jm taolise eri kohtadest kokku ostmisele. Kokku 3 tundi.

Ajakulu seega kokku 30 tundi. Ühe paari ajakulu on siis 30h / 60tk = 30 min

----

Nüüd aga materjalide juurde. Paberit, tõsi küll, kulub nõnda pisikestele ehetele väga vähe, küll aga ei saa spetsiifilise suuruse tõttu tervet lehte tavaliselt kõige optimaalsemalt kasutatud ja igasugune paber ei sobi üldse mitte. Lisaks kulub lakki ja pintsleid. Koos siltide paberi ja prindiga arvestasin seekord paberi ja laki (seekord kasutasin odavamat viimistlusmaterjali) kuluks 10€.

Metallosi ei ole samuti väga lihtne kalkuleerida, igaüks on eri hinnaga, osad on juba olemas, osad ostan juurde ja neid jääb järgmiseks korraks. Kokku sain aga seekord umbes 14€.

Kokku materjalikulu 24€. Ühe paari materjalikulu on 24€ / 60tk = 40 senti

------

Seega tuleb reaalne ühe paari välja käidud kulu tõesti vaid 40 senti ja ühe paari ajakulu 30 minutit. Poodidesse saadan ma ehteid tavaliselt umbes 20 paari kaupa, SmartPost tahab selle eest 2.79€, veidi pakendit juurde, ümardame saatmise 3€ peale kulu. 15 senti paaril taas juures ja materjal 55 senti

Kui müüki annan ehtepaari nt 5€ eest, siis 5€ - 0.55€ = 4.45€ poole tunni töö eest. Tund seega 8.90€. Kõlab küll päris hästi. Arvestades aga sellega, et lisaks kulub aega ja vahendeid reklaamile, asjaajamistele, saatelehtede tegemisele, aasta lõpus aastaaruande koostamisele (kuna pole selleks küllalt tark, siis tähendab see ka ümmarguselt 100€ raamatupidajale), maksudele jne jne, siis ei olegi enam väga midagi järgi. Lisaks arvan ma, et aja jooksul on need väikesed tegelased saanud ka küllalt tuntust, et neil võiks olla ka mõningane brändi väärtus.

-------

Kui ise laadale lähen, siis lisandub ettearvamatule müügile Põlva-Tartu-Põlva bussisõit ümmarguselt 7€ ja nt Müürilille täika puhul kohamaks 5€, seega kulu kokku 12€, lisaks ajakulu kodust lahkumise hetkest naasemiseni kui nt otse minna ja tulla - 8 tundi. Vahepeal tahaks üritustel muidugi ka süüa-juua. Müük võib muidugi vabalt ka null olla kogu selle asjatamise lõpuks.

Lõpetuseks võib siis öelda, et 60 paari valmistamiseks (koos materjalide hankimise ja mõningase enesemotivatsiooniga) kulub nädal aega tööd, selle eest tasu laekub aga mitme kuu peale jaotatuna eri poodidest ja isiklikust müügist.

Nüüd on, peale seda pikka teksti, teie otsustada, kas olen ennast ja oma loomingut üle hinnanud või mitte ning väga hea meelega ootan tagasisidet, nii positiivset kui negatiivset.