17.augustil sai Tallinnas küllaltki salaja avatud teine Soome kunstniku näitus. Kuidagi juhtus nii, et suur esmaspäevale sattunud püha röövis avamiselt nii ajakirjanikud kui külalised, kuid sellest ei lasknud ei mina ega kunstnik ennast häirida. Oli ju ruum täidetud üheksa tekstiilist kujuga ja iga ühe juurde kuuluva lapiku valvuriga.
Nüüd aga algusest. Avamispäev oli traditsiooniline ja algas tassimisega. Tartus oli olukord lihtne, vaid maja esisest trepist vaja üles viia tööd, Tallinnas peab neid aga teisele või lausa kolmandale korrusele vinnama. Kui näitusel olevad kujud on tekstiilist ja nende transamine ei olnud suurem asi ettevõtmine, siis kujusi püsti hoidvad struktuurid olid aga vägagi rasked metall ollused. Kolme naisega sai aga tassimine tehtud ja algas ülespanek.
Peab ütlema, et Oona on üks vahvamaid loojaid, kellega olen näitust koostanud - ääretult rahulik, huvitav ja haritud inimene (kes peagi on kolimas Californiasse kunsti doktoratuuri tegema). Kuna mul oli õnn temaga terve päev veeta, siis näen tema isiksust ka väga hästi näitustetöödes, mille juurde selgitavat teksti avamisel otsiti, aga ei leitud ja ei tulegi. Vihjena võib öelda vaid juba pealkirjas olevat, et lapikute kujude puhul on tegemist tekstiilkujude suurte vendadega või nende kaitseinglitega. Kindlasti saab aga iga vaataja ise enda jaoks luua arusaama nende olemuse kohta.
Näitus sai ilusti kiirelt üles ja puudus tavapärane viimase hetke paanika, selle asemel sai ennast rahulikult maiustama ja mõnusa päikesevalguse käes seisvate tegelaste uurimisele sättida.
Näitus sai ilusti kiirelt üles ja puudus tavapärane viimase hetke paanika, selle asemel sai ennast rahulikult maiustama ja mõnusa päikesevalguse käes seisvate tegelaste uurimisele sättida.
Nagu juba mainitud, oli avamine vaikne, andis aga seega meile väikses seltskonnas hea võimaluse juba terve päeva kestnud jutuajamise arendamiseks. Läbi sai arutatud palju kunsti manageerimise, õppimise ja arenemise teemasid ning nende erinevusi Soomes võrreldes Eestiga.
Teemaks oli muidugi ka Oona just eelmisel päeval Helsingis avanenud "Uneleja" skulptuur, mis tekitas kohalikes palju emotsioone ja mitte ainult positiivseid muidugi. Nii rääkis Oona näiteks loo härrast kes skulptuuri loomise ajal käis seda kurjalt kritiseerimas, mõned päevad hiljem arvas aga, et kõige hullem ei olegi. Avamise eel tutvustas ennast aga kohaliku kultuuri ürituste korraldajana ning käis väja idee üht varsti tulevat üritust alustada just skulptuuri juures. Eks läheb ikka aega vahest kunstist aru saamiseks. Telliskivi galerii külastajate rõõmuks on ruumis aga toolide rida kuhu ennast sisse seada ja mõtiskleda.
No comments:
Post a Comment