Delegatsioon K "NaNa"

See laupäev avanes Naiivis taas uus näitus, millele taas kaugjuhtimisel kaasa aitasin. Sel hetkel kui Naivistid ja Naiivitarid Naiivis lõbusalt tähistasid, olin mina küll juhtumisi hoopis Prahas õhtut nautimas, kui mõtted olid kohal ning järgmisel avamisel kavatsen ka füüsiliselt kohal olla.

Näituse kohta ütleb Delegatsioon K:

Taaskord, ja juba kolmandat korda, astub kõige värskema loominguga teie ette Tartu naiskunstnike kooslus Delegatsioon K:

Kairo

Kudrun Vungi

Kärt Rebane

Kristina Viin

Kairo, oma vanas ja uues headuses, toob teie ette portreid, mis oma detailide ja värvide poolest ei jäta külmaks ühtegi kaunishinge ega ka haput kunstipessimisti. Igas detailis peitub lugu.

Kudrun on samuti naispoweri lainel. Kui eelmisel näitusel said tuld naised tema enda minevikust, siis nüüd tuuakse teie palge ette tuttavlikud ning tundmatud kaunitarid. Siluetilikult modellilikud, kuid siiski oma salamaailma/maagiaga.

Kärt on kaevunud libamaailma paraleellreaalsusesse. Sabaga ja ilma. Mustrid ja tekstuurid kui virvatulukesed ning nende vahele eksivad libarebased.

Kristina on kui elu ise ning kajastab oma erinevaidi rolle läbi akvarellimaalide, tundmata kartust oma salamaailmade paljastamise ees.

Apfelfest

Ootamatult on möödudnud meie aia viimane pidu - Õunapidu, mis ühtlasi tähistab ka hooaja lõppu. Seega pole kaugel ka minu siinse aasta lõpp.

Pea üheksa kuud tagasi alustasin külmas ja pimedas jaanuaris vabatahtlikuteenistust. Aed oli sel hetkel veel kaetud kerge lumekihiga, põllulapp tumepruun ning ei osanud ette kujutada, milline see suvel välja võib näha... ja milliseks mu elu siin kujuneb oli veel vähem ettearvatav.

Nüüd, kui aiatööde, võrgustiku seminaride ja kunstiprojektide kõrvalt on ka jätkunud näitused Tartlastele tuttavas Naiivis, peab tõdema, et kõik on läinud nii, nagu peab.

Tunne on, nagu oleks pöördunud tagasi LOOV Galerii aegadesse, vaid kunstiruum on vahetunud põllu vastu, näituste asemel vahetuvad aga aiasaadused. Iga paari nädala tagant oleks nagu uus maal lõunedile tekkinud. Ilu ja rõõmud on aga samad, raskused ka. Vaimustus külastajate silmis aga laseb need viimased kiirelt unustada.

Kui vanasti sai ikka vahest mõne ürituse või näituse jaoks katsetatud kujundustöödega, siis selle veidi teistsuguse näitusepinna eest hoolt kandmise kõrvalt olen teinud kujundusi pidude ja marmelaadikaaside jaoks. Need on õnnestunud paremini, kui vanasti, põhjust kahtlustan värskes õhus ja ilusas ümbruses olevat.

Tulles aga tagasi teema juurde, siis pidu oli tore, inimesi palju, ilm fantastiline. Rõõmsalt sai ennast jagatud oma ehete ja ise keedetud ning kujundatud moosipurgikeste müügi vahel.

Nüüd, kui aed on vajumas talveunne, ärkab vaikselt landkunstleben'i kunsti osa nii organisatsioonis kui minul isiklikult. Oktoobris võivad Tartlased oodata uut Naiivi näitust, novembris aga Brandenburglased Eesti noort kunsti oma kodukandis (mõlemast täpsemalt juba varsti). Detsembri pühendan aga ilmselt uutele ideedele, mida Eestisse naasedes ellu viima hakata. Eks näis mis pikad sügis- ja talveõhtud toovad.

*See nädal tõi igaljuhul ühe väga rohelise konna ja palju ilusat valgust.

Ja seekordne peo flaier nägi välja selline:

Sommerfest

Augusti alguses sai minu hetke koduaiakeses peetud järjekordne pidu - Sommerfest, ehk siis suve tähistamine. Seekordne üritus oli Frühlingsfest'ist umbes poole väiksem ja seega täpselt õiget mõõtu mõnus päev aias koos toredate inimestega.

Kuna olin just Eestist tulnud, võtsin sealt kaasa ka veidi kunsti ja disaini, mis samuti sai müügiks ja vaatamiseks välja pandud.

Toiduvalik oli seekord eriliselt ilus ja värvikirev - suures osas muidugi otse põllult. Muidugi jätkasin ka oma origamiprojektiga ja ka seekord olid abilised tublid ning nii mõnigi kurg sai jälle origamipuu külge kinnitatud.

Samuti juhtus ka seekord, et flaieri pidin kujundama. Inspireerituna meie ringikujulisest paigutusest suurel põllul ja värvikirevast porgandivalikust, sai see just selline:

Nüüd on jäänud veel vaid Apfelfest ja vähem kui viis kuud Saksamaal inspiratsiooni kogumist. Uued ideed Eestis edasi tegutsemiseks küpsevad aina. Eks näis mis tulevik toob ... "we LOOV ...."?

Liis Koger "Virvaulevilk"

Augusti alguses avanes Naiivis taas uus näitus. Liis Kogeri maalinäitus 'Virvatulevilk' jõudis Tartusse pärast rännakuid Berliini galeriis tȇte, kohvikus jää-äär ning Tallinna Haus galeriis. 

Virvatuli on valgusilming, mida võib tabada tavaliselt öösiti märgaladel – oma vilkumisega meelitab see rändajaid laukasse või siis Naiivi. Iidamast-aadamast on inimesed täheldanud, et virvatuli ei püsi ühe koha peal, vaid liigub siia-sinna, kandes endas aatompommi kolme mõjutegurit: valgussähvatust, lööklainet ja läbivat radiatsiooni. Kultuuribaari Naiiv on alates 5.augustist koondatud tuule poolt edasi kantud õlivärvidest virvatuled lõuenditel, mille vahel inimene võib viibida, kartmata, et lähenedes liiguvad õhumassid eest ära; kui inimene aga virvatulest eemaldub, võib tuli talle järgneda...

Hetki, mis ületavad igavikku, on raske tabada. Nendega võib juhuslikult kohtuda, kui lõputu õnnemäng otsustab, et kõik jaguneb kahega. Ühes filmis küsiti aastatelt üle saja vanadelt rumeenlastelt, mis on elu mõte, vastasid nad, et isegi kui nad seda kunagi teadsid, on see neil nüüdseks ununenud. Meele tuuleveskid ei küsi, kaua kestis mälestuseks kasvanud algpõhjus. Üksnes seda, mida uneleme üksinduses avanevates ruumides, mille ustest läbi astudes tuleb viibida ja uskuda viisil, mida ei saa seletada.

Seletamatud asjad on reetmatud. Need viivad vaheolekutesse, kus kuiiganes võimatu on ainus võimalus, mis jaguneb kahega nii, nagu virvatulevilk suhestub inimese või tuulega. Unustatud allikas ütleb, et kõik, mis meist lähtub, olgu muusika, mis seda pole, olgu vaikus. Õnn on tõeline isegi siis, kui sel pole alust – see on nagu valgekõlaline muusika, mida Baricco järgi mängitakse mahedalt ja mille järgi tantsitakse aeglaselt; milles võib kuulda helisemas vaikust ja milles tantsijad on liikumatud.

Need abstraktsed õlimaalid on hetkigavikud, mille kohal suveöö naeratab kolm korda, kuna es wär' so schön gewesen. Kuna aja ainus mõõde on tunne, naeratab kaduvus nagu lõputu õnnemäng – nagu Sondheimi muusikalis: esimene naeratus pühitsusega noortele, kes ei tea midagi, teine inimlastele, kes teavad liiga vähe, ja kolmas vanadele, kes teavad liiga palju. Kuna kõik on ebatõenäoline, ei tasu lasta sellest ennast heidutada.

(Virvatuli on metafoor.)

Frühlinsgfest

Minu väike armas ühing kus siin Saksamaal töötan avas mai alguses pidustuste hooaja Frühlingsfest'i ehk Kevadpeoga. See on iga aastane üritus, kus meie aeda (kuhu ei vii nädalavahetusel üksi buss) tuleb kohale kuni 600 inimest nautimaks loodust, head toitu ja toredaid inimesi.

Kevad on ka alati origamidega minul käsi käes käinud, seega, nagu te võite juba arvata, sai ka seekord kurgede voltimine ette võetud. Valisin välja toreda puu, paigutasin oma lauakese koos paberitega sinna alla ja kukkusime koos külastajatega voltima.




Selle aasta peo kujunduslik pool kukkus ka kuidagi pool juhtumisi minu näppudesse ja sain tehtud oma esimese printi läinud flaieri. Otseloomulikult sai sinna pandud ka origami, mille hoolega voltisin aia pildiga paberist.

Ääretult tore üritus oli, nüüd jääme Suvepidu ootama :)

Annika Murov "NatGeo on Acid"

Laupäeval avanes Naiivis kaugjuhtimise teel taas uus we LOOV exhibition, seekord noor kunstniku Annika Murovi esimene isikunäitus "NatGeo on Acid". 

Annike ütleb näituse kohta: NatGeo On Acid on maalide seeria, kus kohtuvad hüperrealistlik objektilahendus ja sürrealistlik värvilahendus. Ühtlasi sai kunstnikul kõrini aastaid viljeletud must-valgest söegraafikast.

Mõned tööd on ka täitsa võimalik endale soetada, mine heida pilk peale!

Kallid LOOV sõbrad. Jah, ma olen veel elus ... kuigi siinsest tegevusest seda arvata polnud. Arvasin aga nüüd, et on aeg endast veidi märku anda ...

Peab tõdema, et elu on viinud vahepeal teistele radadele ja LOOV on jäänud veidi tahaplaanile. St on välja filtreerunud mõned osad, mis tegutsevad.

Eelkõige on see weLOOVorigami, mis on saanud endale Tumbrl blogi ja kel huvi, saab tegevust jälgida weloovorigami.tumblr.com lehel. Kuidas origamidel üldiselt läheb, üritan ka varsti pikemalt sõnadesse panna.

Teisalt jätkuvad näitused Naiivis. Peale viimast postitust on olnud kaks näitust:

Hetkel on Naiivi seintel nende endi korraldatud näitus, uus LOOV koostöö ootab maikuus. Naiivi näitustest luban ka pikemalt kirjutada veel lähitulevikus (loodetavasti)

Alles mais, west mind on tee viinud vahepeal Saksamaale elama ... ja see on veel kolmas omaette lugu. Võtan ennast käsile ja kirjutan need lood varsti kokku :)

Intsikurmu

Tere kallid we LOOV art sõbrad.

Jah, et ei ole meist kaua kuulnud. Vabandan.

Aga mis me siin sotsiaalmeediates ikka pikalt räägime. Tulge hoopis Põlvasse Intsikurmu muusikafestivalile. Räägime seal :)

we LOOV origami on kohal ...

Meid toetab tore sõber KutshiMutshi ....

Kohal on ka LOOV väike süngem õde, The Unified Field ....

Mis veel, tule vaat ise!

Helmi Arrak "Jelly Jenny"

Naiivis avanes uus näitus ...

Helmi sõnades:

Jelly Jenny

You are welcome to my show!

I will show you:...

Kaabakas,

Matt Greene,

Pesumodell,

Roosa Gängster,

E.T,

Amatsoon,

Jarvis for Eike,

list on täiendamisel.

Yours truly,

Helmi

 

Katre Salu "Minu Räpaste Patjade Seeria vol.1"

Reedel sai tavapärase improvisatsiooniriputamise teel Naiivi üles uus näitus. Sealsesse kahte ruumi sai vägagi erinev ja hästi töötav meeleolu. Uksest sisse astudes tervitavad energilised suured tööd Katre Tartu Kõrgema Kunstikooli lõputööst, tagumises ruumis aga väikesed Rätaste Patjade seeria tööd.

Naistepäeval avanenud esimese Naiivi naiskunstniku tööd on kindlasti vaatamist väärt ... ja julmalt kange näitusekokteil kindlasti ka maitsemist.

Näituse kohta ütleb aga Katre nii:

Vanade patjade räpasest ilust ning fiktsionaalsetest ja tõestisündinud magamistoalugudest inspireeritud maaliseeria. 

Voodi on minu elus kõige olulisem ja lähedasem ese ning seetõttu tundus üsna loomulik kasutada patjade materjali lõuendiriidena, sest minu looming on samuti isiklik ja intiimne. Vanad padjad on mulle lapsest saadik mingit veidrat mõju avaldanud. Need tekitasid ebameeldivustunnet ja uudishimu ning plekid käivitasid fantaasia igasuguste kehavedelike kehast väljumise protsesside üle. Samas on nendes rõvedates plekkides ka mingisugune ilu – erineva värviintensiivsuse ja kujuga laigud moodustavad kujundeid ja maastikke. Patjadest võib mõelda kui truudest kaaslastest, kes vaikides näevad pealt igasuguseid olukordi – emotsioone, ekstaasi ja pisaraid ja kõike,mis inimese privaatses magamistoas aset leiab. Plekilised padjad olidki minu inspiratsiooniallikaks. Minu tööde ideed tekkisid materjali pinda vaadates ning mõtiskledes enda ja teistelt kuuldud lugude ja saladuste üle või fantaseerides fiktsionaalsete inimeste kujuteldavate elude üle.

♡ Katre