Ootamatult on möödudnud meie aia viimane pidu - Õunapidu, mis ühtlasi tähistab ka hooaja lõppu. Seega pole kaugel ka minu siinse aasta lõpp.
Pea üheksa kuud tagasi alustasin külmas ja pimedas jaanuaris vabatahtlikuteenistust. Aed oli sel hetkel veel kaetud kerge lumekihiga, põllulapp tumepruun ning ei osanud ette kujutada, milline see suvel välja võib näha... ja milliseks mu elu siin kujuneb oli veel vähem ettearvatav.
Nüüd, kui aiatööde, võrgustiku seminaride ja kunstiprojektide kõrvalt on ka jätkunud näitused Tartlastele tuttavas Naiivis, peab tõdema, et kõik on läinud nii, nagu peab.
Nüüd, kui aiatööde, võrgustiku seminaride ja kunstiprojektide kõrvalt on ka jätkunud näitused Tartlastele tuttavas Naiivis, peab tõdema, et kõik on läinud nii, nagu peab.
Tunne on, nagu oleks pöördunud tagasi LOOV Galerii aegadesse, vaid kunstiruum on vahetunud põllu vastu, näituste asemel vahetuvad aga aiasaadused. Iga paari nädala tagant oleks nagu uus maal lõunedile tekkinud. Ilu ja rõõmud on aga samad, raskused ka. Vaimustus külastajate silmis aga laseb need viimased kiirelt unustada.
Kui vanasti sai ikka vahest mõne ürituse või näituse jaoks katsetatud kujundustöödega, siis selle veidi teistsuguse näitusepinna eest hoolt kandmise kõrvalt olen teinud kujundusi pidude ja marmelaadikaaside jaoks. Need on õnnestunud paremini, kui vanasti, põhjust kahtlustan värskes õhus ja ilusas ümbruses olevat.
Kui vanasti sai ikka vahest mõne ürituse või näituse jaoks katsetatud kujundustöödega, siis selle veidi teistsuguse näitusepinna eest hoolt kandmise kõrvalt olen teinud kujundusi pidude ja marmelaadikaaside jaoks. Need on õnnestunud paremini, kui vanasti, põhjust kahtlustan värskes õhus ja ilusas ümbruses olevat.
Tulles aga tagasi teema juurde, siis pidu oli tore, inimesi palju, ilm fantastiline. Rõõmsalt sai ennast jagatud oma ehete ja ise keedetud ning kujundatud moosipurgikeste müügi vahel.
Nüüd, kui aed on vajumas talveunne, ärkab vaikselt landkunstleben'i kunsti osa nii organisatsioonis kui minul isiklikult. Oktoobris võivad Tartlased oodata uut Naiivi näitust, novembris aga Brandenburglased Eesti noort kunsti oma kodukandis (mõlemast täpsemalt juba varsti). Detsembri pühendan aga ilmselt uutele ideedele, mida Eestisse naasedes ellu viima hakata. Eks näis mis pikad sügis- ja talveõhtud toovad.
*See nädal tõi igaljuhul ühe väga rohelise konna ja palju ilusat valgust.
*See nädal tõi igaljuhul ühe väga rohelise konna ja palju ilusat valgust.
Ja seekordne peo flaier nägi välja selline:
No comments:
Post a Comment