See oli juba tükk aega tagasi, ühel võrdlemisi külmal veebruari õhtul, kui võtsin ette teekonna Veriora Noortekeskusesse, et sealsete lastele ja ka täiskasvanutele lõbutsemiseks üka karbitäis talgikivi viia.
Peab tõdema, et polnud kõvasti üle aasta seda töötuba läbi viinud ja oli tore meenutus. Osalejate tegevus aga on igas vanusegrupis ja kohas sarnane. On need, kes paari liivapaberi tõmbega saavad valmis, sest just abstraktne kujund peabki jääma, teised aga nokitsevad tunde ja saavad just sellise tulemuse, nagu tahtsid.
Igaljuhul oli kõikidel tore õhtu minul hea harjutus, kas nö rattasõit on veel meeles. Ja on küll, teinekordki.
